Pärast Weinsteini: kaks naist räägivad, miks tuleb ikka veel selgitada flirtimise ja seksuaalse ahistamise erinevust

Harvey Weinstein. Foto: SCANPIX

Ahistamisvastases võitluses on veel palju teha, kirjutavad Glasgow Caledonia ülikooli meedia- ja ajakirjanduslektor Helena Bassil-Mozorow ning kriminoloogia ja korrakaitse lektor Katy Proctor veebiväljaandes The Conversation.

Helena Bassil-Mozorow: me vajame «hea käitumise» juhiseid

Pärast Harvey Weinsteini rohkelt vastukaja tekitanud langust 2017. aasta sügisel muutus oluliselt see, kuidas ühiskond tajub jõudude vahekorda töökohtadel. Me seisame küll lõplikust lahendusest veel kaugel, aga vähemalt saame nüüd rääkida ühest lääne ühiskonna kõige pikaajalisemast ja keerukamast tabust, nimelt võimu kuritarvitamisest, eriti kui see võtab seksuaalse ahistamise või vägistamise vormi.

Kui ilmus näitlejatari Rose McGowani mälestusraamat «Brave» («Vapper»), milles esinevad süüdistused vägistamises ja ahistamises algatasidki kogu Weinsteini afääri, muutus kõik kiiresti. Ma mäletan seniajani vapustust, kui mõistsin äkitsi, et inimesed tõepoolest räägivadki avalikult niisugusest võimu kuritarvitamisest. Lääne ühiskond toimib paljude vaikimisi eelduste alusel, mida seovad tervikuks õigluse, demokraatia ja võrdsuse ideed.

Võimu kuritarvitamine, eriti seksuaalne väärkohtlemine, on olnud peaaegu täielikult tabuteema. Selle arutamine töökohtadel on enamasti taandunud kuulduste ja vihjamiste varjumaailma (meenutame näiteks Seth Macfarlane'i naljatlemist 2013. aasta Oscari tseremoonial) ja ainult harva on see jõudnud päevavalguse kätte. Me ei tahtnud varem kuidagi tunnistada, et midagi sellist võiks juhtuda ühiskonnas, kus seatakse aukohale võrdsus, mitmekesisus ja võimed.

Igatahes on Weinsteini afäär võimaldanud alustada dialoogi, isegi kui me oleme veel tublisti eemal probleemi lõplikust lahendusest. Aga kui me tõstame küsimuse ebasoovitavast seksuaalsest käitumisest, ei tohi me samal ajal hakata seda nägema kõikjal, ka seal, kus seda pole, sest nii võiksid lõpuks üldse kõik inimtegevused muutuda karistatavateks süütegudeks. Kui järsku peaksid kõik osutuma jälitajateks, mis saaks siis romantilistest suhetest?

2017. aasta detsembris sattusin juhiste peale, mille oli koostanud Šveitsi parlament oma töötajatele töökohal flirtimise teemal. Sisuliselt oli tegemist nende reaktsiooniga #MeToo kampaaniale. Küll natuke lihtsakoeline ja isegi kergelt patroniseeriva tooniga, olid need «hea käitumise juhised» ometi asjalik katse selgitada flirtimise ja ahistamise erinevust. Põhiline vahe, mis seal välja tuuakse, on ühelt poolt vastastikused tunded ja austus ning teiselt poolt teise isiku kohtlemine fantaasiategelasena, kes peaks täitma kõik soovid ja unistused.

Tubli ja korraliku suhte tunnuste seas toovad juhised ära «vastastikkuse ja isiklike piiride austamise». Samuti peaks see olema «rõõmu ja eneseaustuse allikas». Halb suhe samal ajal on ühepoolne, alandav ning sellega kaasneb teise inimese füüsiliste või psüühiliste piiride rikkumine.

See kõik on väga tore, aga kuidas peaks keegi õieti ära tabama, saavutama või defineerima vastastikkuse? Mõned inimesed võivad näiteks täiesti vabalt ette kujutada vastutulemist seal, kus seda sugugi ei leidu. Töökaaslasel võivad olla teise töökaaslase vastu tunded ja ta võib püüda saavutada tema tähelepanu viisil, mida too peab ebamugavaks või liiga pealetükkivaks, eriti kui tal endal mingeid tundeid ei ole. Pealegi ei ole inimeste käitumine tihtipeale kaugeltki alati lõpuni teadvustatud või ühtmoodi mõistetav.

Šveitsi parlamendi juhiseid eeskujuks võttes panin kokku «ohumärkide» loetelu, mida pidada silmas igasuguse romantilise suhtlemise puhul, eriti aga töökohal.

• Kas selles leidub quid pro quo tunnuseid? Need võivad esineda mitmel moel, kõik aga eeldavad, et inimene on soostunud seksiga tööalase kasu nimel (töökoht, edutamine, rahastamine). See on kõige kindlam tunnus, et tegu ei ole võrdväärse suhtega – ja siin on Weinstein lausa klassikaline näide. Quid pro quo puhul ei ole suhtes enamasti üldse tegemist vastastikkuse ja võrdsusega, isegi mitte seksuaalse külgetõmbega, vaid hierarhia ja võimu väljanäitamisega. Selline suhe on nartsissistlik: pakkuv pool katsetab lihtsalt järele oma positsiooni piire. Äärmuslikumas vormis sisaldab selline suhe mitte uute hüvede pakkumist, vaid hoopis ähvardust seniseid privileege vähendada.
   
• Kas rikutakse füüsilisi piire, kui üks pool annab selgelt märku, et ei soovi füüsilist kontakti? See on tavaliselt palju tõsisem quid pro quo olukorras, kus pealetükkiv pool lisaks usub, et teine «kuulub» talle. Selle kõige äärmuslikum vorm on vägistamine. Ühendkuningriigis sätestab 2003. aasta seksuaalsete kuritegude seadus seksuaalse rünnaku järgmiselt:

(1) Isik (A) paneb süüteo toime, kui:

a) tahtlikult puudutab teist isikut (B)

b) puudutus on seksuaalne

c) B ei ole nõus puudutamisega ja

d) A ei saa mõistuspäraselt arvata, et B on nõus.

(2) Kas arvamus on mõistuspärane või mitte, määratakse kindlaks kõiki asjaolusid arvesse võttes, kaasa arvatud samme, mida A võttis ette B nõusoleku väljaselgitamiseks.

Ma tean hästi, et see kirjeldus on küllaltki ähmane ja lubab mitmesugust tõlgendamist eriti just selles osas, milline puudutus on seksuaalne ja milline mitte ning milline täpselt peab olema «mõistuspärane arvamus» nõusoleku äratundmiseks.

• Kas seksuaalne/romantiline tähelepanu väljendub sõimamises ja muudes alandavates väljendustes? Ettepaneku tegemine iseenesest ei ole veel probleem, aga kui peaaegu täiesti võõras inimene teeb ettepaneku seksida ja kasutab selle juures mitmesuguseid vaat et ropukski peetavaid väljendeid, on asi juba tõsine. Ka see on oluline piiride rikkumise küsimus ja selline «sissetung» näitab soovi võtta teiselt tema inimlikkus.
   
• Ja viimaks liigse tähelepanu teema. Kui see ei esine just eespool kirjeldatud kujul, võib seda olla võimalik lahendada lihtsalt teadaandmisega, et selline tähelepanu ei ole soovitud. Sellele ei tuleks aga vihjata, vaid seda peaks otsesõnu välja ütlema. Armumine ei ole kuritegu, aga armastus peab olema vastastikune.

Põhimõtteliselt taandubki kõik teise inimese käsitamisele inimese, mitte objektina. Tundlikus situatsioonis tuleb meil kõigil olla täiesti teadlik, mida teine inimene soovib, mitte projitseerida neile oma ideid ja fantaasiaid. Me peame teise inimesega täielikult suhestuma, me peame jagama tundeid, me peame teineteist täielikult mõistma - kui see nii pole, pole see ka armastus.

Katy Proctor: me vajame nulltolerantsi

Minu tõlgendus nendest sündmustest ei ole nii suuremeelne kui mu kolleegil. Minu vaatenurgast ei ole probleem selles, et nähakse kuritarvitusi seal, kus neid ei ole, ja «reageeritakse üle». Naised peavad päevast päeva navigeerima seksuaalsete märkuste, seksuaalse tähelepanu ja ahistamise miiniväljal, muutma oma käitumist ja reaktsioone, et pääseda riskantsetest olukordadest. Naised suudavad äärmiselt hästi ära tunda riske ja pahatahtlikke kavatsusi, isegi kui neid selle eest ei hinnata – ja väga harva näevad nad neid seal, kus neid ei ole.

«Käitumisjuhised» ei anna meile teada, et probleem ei peitu ilmtingimata üksikutes tegudes, kui ründava loomuga need ka ei oleks. Probleem peitub selles, kui kõik need juhtumid koonduvad kindlapiiriliseks käitumisviisiks, kontekstiks ebavõrdsed võimusuhted. Siin ei ole tegemist kohmakate romantiliste tunnete väljendamisega, vaid kalkuleeritud sammudega, millega olukorda isikliku kasu huvides ära kasutada.

Terve süüdistustetsunami järel meessoost kuulsuste seksuaalsete sarikuritarvituste kohta on väga teretulnult kõlanud rohkelt üleskutseid muuta nii käitumist kui ka suhtumist.

Nende kannul ilmusid loomulikult vältimatud kaitseväited: «tookord olid teised ajad», «poliitkorrektsusega on üle igasuguse piiri mindud», viimasel ajal lisaks veel «naised muudavad kogu aeg arvamust, milline on vastuvõetav käitumine» ning «kuidas peaksidki mehed suutma tänapäeval balansseerida flirtimise ja ahistamise imeõhukesel eraldusjoonel?»

Selle taga seisab veendumus, et naiste käitumine tekitab meestes segadust ja põhjustab suhtlemistõrkeid, mis võivad viimaks kaasa tuua ahistamise. Niisugused süüd sootuks mujale asetavad jutud algasid Jimmy Savile'i skandaali järel, kui püüti selgitada, miks tema täiesti nähtavaid ahistamisjuhte pisendati ja eirati.

Niisiis, nad ei teadnud, et see, mida nad teevad, on väär, aeg oli teistsugune ja tegemist oli tavapärase «normiga» – naised ise ootasid seda ja nautisid tähelepanu. Ma ei saa muidugi väita, et see ei olnud norm ja et naised tõenäoliselt ei soovinud seda tähelepanu, aga see ei tähenda automaatselt veel, et «nad nautisid seda». Õigupoolest paljud pidasid seda solvavaks, millest on andnud viimasel ajal tunnistust tohutu arv paljastusi. Mis puutub ülejäänud vabandustesse, siis need on puhas fantaasia.

Naised on protestinud sellise kohtlemise aastakümneid, isegi aastasadu. Jääb mulje, et kõigi süüdistatud kuulsuste puhul on minevikuski nende vastu kaebusi esitatud, aga need on maha vaikitud. Kõik sihikule võetud isikud on ohvriks valitud teadlikult ning ebavõrdse võimu tingimustes on neil takistatud suud lahti tegemast, neid ei ole usutud ega tõsiselt võetud. Päris pikka aega on päris paljud inimesed, nende seas ka ahistajad ise, teadnud, et selline käitumine on väär.

Kes teisiti väidavad, haaravad «motiivisõnade» järele, pannes oma suhtumise ja teod konteksti, mis mitte ainult ei õigusta ahistajaid ja ei võta neilt vastutust, vaid ühtlasi asetab vastutuse ja süü väga selgelt neile, kes selle käes kannatavad.

Juhised, mis selgitavad flirtimise ja seksuaalse ahistamise mõisteid või panevad kirja lubatava ja lubamatu käitumise, on parimal juhul mõttetud. Palju hullem on see, et niisugused juhised toidavad mainitud motiivisõnade otsimise tuhinat. Me teame, et väärkohtlemise poole kaldutakse elu hallidel aladel, kus üheselt selged definitsioonid ei toimi. Me teame ka seda, et kui lollikindlaks mingeid juhiseid ei püütaks teha, oleks süüdistuse korral õige kehv advokaat, kes ei suudaks üksikasjalikult üles leida kõiki puudujääke ja lünki.

Süütuse kattevarju säilitamiseks manipuleerivad kurjategijad piiridega. Kui me paneme püsti rohkem piire (mis lõppkokkuvõttes on ikkagi meelevaldsed), mida nad saavad hägustada, annab see neile kõigest rohkem ettekäändeid ja vabandusi stiilis «ma ei osanud arvata, et selline asi on sellises kontekstis sobimatu». Lisaks innustab see kurjategijatele omast nartsissismi ja tunnet, et neil on õigus.

Me vajame nulltolerantsi soolise ebavõrdsuse suhtes, et veenda neid, kes oma võimu kuritarvitavad, et neil pole selleks õigust. Õiguses on väga palju valdkondi, mille korral väiteid seaduse mittetundmise kohta ei peeta mööndavaks. Miks me jätkuvalt talume, et seksuaalsete rünnakute korral tõstetakse kaitsekilbina ette just teadmatus?

Rohked usutavad (ja silmapaistvad) süüdistused, mida naised on esitanud Weinsteini vastu, tähendasid seda, et avalikkuses kujunes temast pilt kui sariahistajast ja ta sattus põlu alla. Aga sarnaselt Savile'iga oskas temagi luua motiivisõnade tarvitamisel uue taseme: «See oli see, mida me niisugustes oludes ikka tegime, kuidas pidin ma teadma, et naised kavatsevad reegleid muuta?»

Uued juhised, kuidas korralikult käituda, suudavad ainult kaasa aidata varasema – «kui ma vaid seda toona teadnud oleksin» – või tulevase – «ma olen seda nähtavasti valesti tõlgendanud» – ahistamise omaksvõtmise eitamisele. Muutunud ei ole reeglid, muutunud on ainult vabandused.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane