SUURÕPPUS KEVADTORM LÕPETAMINE, LÄSNA KESKPOLÜGON.

FOTO: MARIANNE LOORENTS / VIRUMAA TEATAJA

Viimasel ajal on palju olnud juttu Eesti kaitsevõimekusest. Kas liitlased tulevad appi? Kas me ei kuluta riigikaitsele liiga palju/liiga vähe? Kas 21 000 või 25 000 sõdurit? Või hoopis 55 000? Kas me vajame mereväge, lennuväge jne? Küsimusi tundub olevat rohkem kui vastuseid. Mõningad asjad saaks siiski lahendada ilma miskit väga uut leiutamata, võttes kasutusele oma sõprade kogemusi ja miks ka mitte neid edasi arendada, kirjutab riigikaitseõpetaja Rene Rässa. 

Kodanikuna ja endise kaitseväelasena tunnen, et pean kaasa rääkima, kui midagi riigikaitse teemal öelda on.

Leo Kunnas on juhtinud tähelepanu, et reservarmee varustamine ja relvastamine ohuolukorra tekkides on liiga kontsentreeritud ja aeglane, tehes nendest punktidest ideaalse sihtmärgi näiteks Iskander M tüüpi rakettidele, mille tõrjumiseks meil võimekust paraku pole.

Tihti, kui mitte enamasti, algavad sõjad suhteliselt ootamatult või väga väikese eelinfoga. Kas me suudame oma riigi parematele poegadele varustuse väga napi aja jooksul kätte jagada ja teha seda võimalikult ohutult, on rohkem kui küsitav. Võib-olla ja arvatavasti ongi esimeste sihtmärkide seas ka formeerimiskeskused.

Reservväelaste mobiliseerimine on niigi väga pingeline ja ajamahukas. Aga nende riietamine kriisiolukorras üle mõistuse ajamahukas ja stressirohke. Kes on jäänud kõhnemaks, kes on läinud paksemaks jne. Sinna juurde lisada veel ärevus nii formeerijate kui ka formeeritavate poolel, mis muudab niigi raske ülesande erakordselt keerukaks.

Lisaks kulub täna arvestatav ressurss ajateenistuse lõpetanu varustuse pesu, hoolduse, pakkimise, ladustamise jne peale. Lisaks vajalikud investeeringud ladude rajamiseks ja isikkooseisu ülalpidamiseks, kes neid ladusid haldavad ja varustust hooldavad.

Ettepanekuna pakuks välja võimaluse, et jätaks selle keerulise protsessi vahele ja läheks seda teed, kus ajateenistuses käinule ja reservi arvatud kodanikule jäetakse kogu varustus lihtsalt kätte ja antakse kohustus säilitada ja hooldada seda. Pean silmas nimelt peamist varustust, nagu välivorm, saapad, seljakotid jne. Miks?

Esiteks, varustuse ajateenijalt tagasivõtmine, selle hooldamine, ladustamine jne on kulu. Seda nii rahalises kui ka ajalises mõttes. Seda ressurssi oleks otstarbekam kasutada mujal.

Läheks seda teed, kus ajateenistuses käinule ja reservi arvatud kodanikule jäetakse kogu varustus lihtsalt kätte ja antakse kohustus säilitada ja hooldada seda.

Teiseks, varustuse taas väljajagamine on ülimalt ajamahukas ja seda eriti tingimustes, kus seda tuleb teha ühekorraga ja kõigile. Lisaks muutub sõjaolukorras ohtlikuks suurearvulise isikkooseisu (pean silmas formeerimisootel reservväelasi) kogunemine ja püsimine mõnda aega ühes paigas. Liiatigi on meie potentsiaalsel vastasel ilmselt vägagi hästi teada formeerimiskohad. Iga tund ja minut, mis seda aitaks vähendada, oleks suureks abiks.

Kolmandaks, isikkooseisu relvastamine ja moonaga varustamine on juba oluliselt kiirem tegevus. Seda saab teha ka käigult ja hajutatult juba väiksemate üksuste koosseisus.

Neljandaks, kui elementaarne varustus on isikkoosseisul käes, saab rohkem keskenduda operatiivülesannete lahendamisele.

Õppuse Siil 2015 1. etapi lõpetamine Luunja sõjaväelinnakus. Pildil annab varustust ära Priit Laanelepp.

FOTO: MARGUS ANSU / PM/SCANPIX BALTICS

Eesti riik peab nii või teisiti ostma varustust, et seda jaguks teenistusse tulevatele ajateenijatele ja pärast ajateenistuse lõppu peab sedasama varustust säilitama nendele samadele reservväelastele. Seega ei oleks see rahalises mõttes ületamatu kulu. Isiklikult kaldun arvama, et pigem vastupidi – see oleks odavam.

Ma ei ole kindlasti rahandusekspert ja jätaks need täpsed arvutused kaitseministeeriumi pädevatele spetsialistidele. Usun, et lõppude lõpuks ei saa kulude vahe olla väga suur, kuid mobiliseerimise kiiruses ja lihtsuses oleks võit lihtsalt üüratu.

Kui elementaarne varustus on isikkoosseisul käes, saab rohkem keskenduda operatiivülesannete lahendamisele.

Loomulikult on seal omad ohud, kuid seda aitavad reguleerida seadused, mis keelavad ka täna käia kaitseväe vormiga näiteks kalal. Usun, et varustuse väärkasutuse ohte on võimalik minimeerida, selleks on vaja ainult pisut tahtmist. Samas pole see ka eriline probleem, pigem vastupidi, kui reservväelane võtab temale hoiule antud seljakoti ja rullmati ja läheb matkale, muidugi tingimusel, et hoiab varustuse laitmatus korras.

Reservõppekogunemistel ka kontrollitakse varustuse olemasolu ja korrasolekut, vajadusel asendatakse suureks/väikseks jäänud elemente. Olgu see siis kasvõi tulevastele ajateenijatele lisamotivaatoriks, mis kaasneb ajateenistusega. Lisaks oleks see suurepäraseks kaitseväe visiitkaardiks kõrvaltvaatajale. Pealegi, me ei leiutaks ju miskit uut. Sarnane süsteem on täna kasutusel paljudes riikides, kaasa arvatud Šveitsis, kust kaitseväe juhataja Riho Terras hiljuti visiidilt saabus.

Siinkohal oleks paslik tsiteerida lõiku kaitseministeeriumi kodulehelt: «Nii Šveitsi kui Eesti riigikaitse selgrooks on hästi välja õpetatud reservväelased, kes teavad oma sõjaaja üksust, kogunemiskohta ning nii enda kui ka üksuse ülesandeid kui neid teenistusse kutsutakse,» ütles kindral Terras. «Šveits on pikkade aastate jooksul tõestanud, et reservväele tuginev riigikaitsesüsteem on toimiv ja meil on nende kogemustest nii mõndagi õppida. Samas on ka Eestil palju positiivseid õppetunde, mida Šveitsi ametivendadega mobilisatsioonivallas jagada.» Ehk tõepoolest õpiks siis?

Selline lähenemine aitaks kindlasti tugevdada sidet oma kodanikega. Me võiks rohkem usaldada oma riigi kodanikest riigikaitsjaid. Usun, et enamik oleks hoolivad ja head peremehed kätteantud varustusele. Need, kellel on sellest suva, on niikuinii «kaardilt maas» – tahame seda või ei.