Taavi Minnik: Armeenia läheb mööda Ukraina teed

Armeenia protestijad. Foto: Sergei Grits / AP / Scanpix

Armeenia revolutsioon jäi läänes tähelepanuta. Sellele jättis reageerimata ka Kreml, sest mureks õigupoolest ju põhjust pole, kuna riigil, mis piirneb Aserbaidžaani, Türgi ja Iraaniga, pole mingeid võimalusi välispoliitiliseks kannapöördeks. Selles vaenulikus keskkonnas jääb Venemaa edaspidigi Armeenia kõige perspektiivikamaks liitlaseks. Ainsad, kes Armeenia sündmuste peale elavnesid, olid Venemaa opositsionäärid, kes võtsid seda kui märki, et kui hakkama said armeenlased, on selleks võimelised ka venelased. Soodsaid võimalusi sametrevolutsiooni alguseks Venemaal on viimase veerandsajandi jooksul olnud tegelikult mitu. Pole lihtsalt leidunud liidreid, kes olnuks valmis võtma enda peale riski ja vastutust.

Armeenias on viimase kümnendi jooksul olnud palju madinat. 2008. aasta presidendivalimiste ajal kogunes Jerevani tänavatele kümneid tuhandeid inimesi protestima valimisvõltsingute vastu. Protestid kestsid kümme päeva, kuni korrakaitsjad opositsionääride laagri jõuga laiali ajasid. 2013. aasta presidendivalimiste järel tulid tänavatele 1990ndate Karabahhi sõja kangelasele Serž Sargsjanile alla jäänud Raffi Ovannisjani toetajad. 2015. aastal protestiti Armeenias üle riigi neli kuud järjest elektrihindade tõusu vastu. 2016. aastal võttis marurahvuslaste organisatsioon Sasna Tsrrer Jerevani politseijaoskonnas kaheks nädalaks pantvangi kõrgeid politseiohvitsere, nõudes Sargsjani tagasiastumist. Samal ajal toimusid üle riigi miitingud nende toetuseks. Ja nüüd, aastal 2018, tulid armeenlased uuesti tänavatele. Sargsjan istus kaks ametiaega presidenditoolil ning tegi põhiseaduse ümber, et jääda surmani valitsema peaministrina. Kuid meeleavaldajate survel tuli tal võimust siiski loobuda. Tema tunnustuseks võib öelda, et Armeenia ajalukku otsustas Sargsjan minna Mägi-Karabahhi kaitse organiseerija ja sõja võitjana, mitte valitsejana, kes andis korralduse meeleavaldajate pihta tuli avaldada.

Mis saab Armeeniast edasi? Laias laastus on võimalik kas Gruusia või Ukraina tee. Gruusias tuli rooside revolutsiooni järel võimule Mihheil Saakašvili meeskond, kellel oli võimule saades olemas selge reformiplaan, mis järjekindlalt ka ellu viidi. Gruusia on endistest nõukogude vabariikidest ainus, kus sametrevolutsioon on olukorda täielikult muutnud. Ukraina kahele revolutsioonile põhimõttelisi muudatusi ühiskonnas ja poliitilises süsteemis ei järgnenud, erinevalt Gruusiast ei olnud nende juhtidel populistlike ja üldsõnaliste loosungite ning ootuste kõrval mingeid konkreetseid plaane ega mehhanisme olukorra muutmiseks. Sama on praegu Armeenias. Opositsiooni liider Nikol Pašinjan on lubanud ehitada uut Armeeniat, ent kuidas seda teha ja mille poolest hakkab see erinema vanast, ei räägi keegi. Võimalik muidugi, et kellelegi see ka pähe turgatab, ent tõenäolisem on, et kõik jääb vanaviisi.