Keskerakonna ministrivalik näitab, et mingisugust sügavamat sorti arusaamist, mis on korruptsioon ja korruptsiooniohtlikud olukorrad, pole selles parteis küll tekkinud. Või tahab praegune peaministrierakond testida ühiskonna taluvust või teha mingisugust nalja?
Juhtkiri: kas peaminister teeb halba nalja? (18)
Janek Mäggi on poliitiliste otsuste mõjutamisega tegeleva firma omanik. Lobitegevus on demokraatlikus ühiskonnas loomulik ja klientidele tarvilik. Ainult et peaks piisama tavalisest tervest mõistusest, et aru saada: raha eest lobistaja ei tohi olla ise otsustaja.
Kui minister võtab otsuse tegemise eest raha, siis on selle nimi korruptsioon. Kui ministrile kuulub lobistamisega tegelev firma, mis võtab huvide esindamise, otsustajate mõjutamise eest raha, kas sellel on keskerakondlikus mõttemaailmas mingi muu nimi? Eesti ühiskond ei tohi sellise korruptsiooni mõiste hägustamisega leppida.
Mäggi ettevõtte koduleht selgitab teenuse sisu: «Lobby on selgitustöö, milleks kasutatakse massikommunikatsiooni vahendite asemel otsekontakte. Meetod on aga sarnane. Powerhouse aitab viia seisukohti otsustajateni ning vajadusel neid otsustajatele selgitada ja avada. Olgu valdkonnaks kultuur, poliitika, äri või kolmas sektor.»
Peaks piisama tavalisest tervest mõistusest, et aru saada: raha eest lobistaja ei tohi olla ise otsustaja. Eesti ühiskond ei tohi korruptsiooni mõiste hägustamisega leppida.
Eile antud vastustest selgub, et Janek Mäggi kavatseb ministriks saamisel loobuda Powerhouse OÜ tegevjuhtimisest. Hea, et niigi palju on mõeldud, ent sellest üksi kindlasti ei piisa. Ettevõtte omanik jääb ju kasusaajaks.
Me ei taha väita, et ükski lobist ei võiks mitte mingitel tingimustel hakata poliitikuks, saada otsustusõigusega ametikohta. Selline üleminek eeldab aga normaalses läänemaises demokraatlikus ühiskonnas seoste avalikustamist.
Janek Mäggi, tahtes saada ministriks, peab avalikustama oma ettevõtte kliendid ja lobitegevuse sisu. Liiga karm nõue? Kas tema kliendid ja ta ise on selliseks avalikustamiseks valmis? See ongi valiku koht, kumb amet on talle väärtuslikum.
Vastasel korral ei saa ühiskond olla kuidagi kindel, et ta ei tee ministrina otsuseid valdkondades, kus tegutsevatelt klientidelt on ta lobistina oma teenuste eest raha võtnud. Kusjuures see ootus kehtiks samamoodi ka juhul, kui ta müüks oma ettevõtte, loobuks lõplikult lobistiametist poliitika kasuks.
Läbipaistvus on nõue, mille kõrvaleheitmisel astume väga halvale teele. Me ei kritiseeri siinkohal isikut, vaid just nimelt olulise riigivalitsemise põhimõtte eiramist. On ilmselge, et Keskerakond ja peaminister Jüri Ratas ei ole ses asjas osanud või tahtnud kõiki aspekte arvestada.
Lisaks: ammu oleks aeg, et huvide lobitegevusele avalikus sektoris kehtiksid selged reeglid ja oleks olemas vastav register.