Vastne rektor Toomas Asser.

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Elame huvitaval valimiste ajal. Esmaspäeval valiti Eestile rahvusloom – hunt. Neljapäeval Tartu Ülikoolile uus rektor.

Rahvusloom ja rektor. Kui inimesed püüavad hundi käitumise põhjal tema iseloomu kohta järeldusi teha ja märgatud jooni endaga võrrelda, siis kuhu sa Eestis ka ei vaata, seal on Tartus asuva kuue sambaga ülikooli mõjud ja käitumismustrid juba ees. See on nii. Kui hunt juhib elu metsas, siis ülikool juhib Eestit. Rektor omakorda ülikooli.

Sedapuhku kolib augustis Tartu Ülikooli rektorikabinetti, mille aknad vaatavad peahoone sisehoovi endisele õpperaamatukogule (teatud põlvkonnale tuntud kui tuubikum, veel varem ülikooli kirik), neurokirurg Toomas Asser (63).

Kui me arsti juurde satume, siis esimese asjana võtab arst meilt anamneesi. Mida me ise oma tervise kohta arvame, mida tunneme ja tajume, kust valutab, kas kõht on korras ja kuidas isu on.

Asseri uus patsient on üsna eakas – 386 aastat vana.

Kurdab, et ajad on ärevad, konkurents tihe. Rabad ja rabad, tolku pole.

Tööd on kole palju, rõõmu kole vähe. Rahapuudus tahab silmanägemise ära võtta.

Parasiite (bürokraate) tuleb muudkui juurde, aga rohtu pole nende vastu veel leiutatud ja kas leiutatakse, ei teagi. Hirmsasti närvi ajab.

Samas on välised näitajad patsiendi seisundi kohta päris head. Uue rektori valimise päeval avalikustab Briti ajakiri Times Higher Education uue Euroopa ülikoolide edetabeli, mida Tartu Ülikool 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud 13 riigi 53 teadusülikooli seas juhib.

Valdav enamik maailma ühe protsendi enimtsiteeritute hulka kuuluvaid Eesti teadlasi töötab Tartu Ülikoolis. Põhiosa Eestist maailma teadusajakirjadele teele läkitatud teadusartiklitest on kirjutatud Tartu Ülikooli seinte vahel. Seepärast on Tartu Ülikool esimene, kui Eesti teadusraha kitsa pajasuu ääres jagamiseks läheb, ja kohale tormab lõputust grandikirjutamisest halliks tõmbunud jumega teadlaste kari.

Patsient on tubli ja terve, kuid võiks paremini. Sümptomid viitaksid justkui kergekujulisele ärevushäirele ja läbipõlemissündroomile.

Doktor Asser Tartu Ülikooli tüürimas ei ole uus tegija. Ta on kuulunud ülikooli nõukogusse, kus ligipääs kõigile dokumentidele, mis ülikooliseinte vahel valmivad.

Ta on olnud kaks valimisperioodi Tartu Ülikooli suurima, arstiteaduskonna dekaan ja suutnud seal edukalt hakkama saada.

Seekordne patsient on sestap juba tuttav ja olnud heades kätes – kindlasti ei ole vaja elustada, nagu tehakse Asseri senisel tööpõllul mõnikord nendega, kes on imekaunil suveõhtul pea ees tundmatus kohas vette hüpanud ja kaela murdnud ning nüüd ülejäänud elu ratastoolis mööda peavad saatma.

Pole vaja ka pealuud katki puurida ja saagida, et pähe pesa teinud vähkkasvaja välja lõigata.

See oli siiani Asseri töö Eesti juhtiva neurokirurgina. Karmid diagnoosid, rasked seisundid.

Nüüdne töö on doktor Asseri karjääris keerukaim, aga ilmselt ka enim rõõmu pakkuv.

1980ndate lõpus, kui Toomas Asser Moskvast kandidaadikraadiga tagasi Tartusse tuli, levis üle Eesti meditsiiniline nõuandekobar, mida jagas kõikmõeldavatel seintel värvipritsi abil Ülo Kiple.

See kõlas: «Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga. 2. Selts – elukoht kellegi juures. 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene «tee» tervisele. Au ja rikkus sellele, kes avaldab selle tõe ajalehtedes.»

Ehk on Toomas Asseril oma uue patsiendi puhul siitki mõni mõttekild võtta, mis praegust ärevust leevendaks ja töö kuue samba taga veelgi lennukamalt käima paneks.