Andres Kraas: ei saa tõesti aru, mis vaid eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut takistab?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Eesti riik on saanud saja-aastaseks ning iseseisvuse taastamisest on möödas juba 27 aastat, kuid ikka veel on ühiskond kindlalt jagunenud kaheks – eestikeelseks ja venekeelseks. See on ebanormaalne ning sellel on vaid üks põhjus – kakskeelne haridussüsteem, mis on ajale totaalselt jalgu jäänud, kirjutab ajaloolane Andres Kraas. 

Niikaua kui seda elu eest säilitada püütakse, jääb alles ka umbkeelsus ja umbmeelsus, mida praegune koolikorraldus järjest juurde toodab ning mille all kannatavad rängalt eelkõige vene noored.

Taasiseseisvumisest alates on üles kasvanud täiesti uus põlvkond ja neile on järele sirgumas juba järgmine, teine Eesti vabariigi aegne generatsioon, kuid ühiskonnas arutatakse ikka veel lõimumisküsimust. See kõik on eilne päev ja tegelikkuses on integratsiooni etapp juba läbi, nii hästi või halvasti, kuidas see kusagil välja on kukkunud.

Vaja oleks täiesti uut kvalitatiivset hüpet, milleks saab olla ainult eesti ja vene koolide ning lasteaedade täielik ühendamine ehk kokkupanek ja ei mingeid poolikud lahendusi enam. Reaalses elus on nii eesti- kui venekeelne diasporaa juba mõnda aega selleks valmis, kuid tundub, et osale poliitikuist on see valijate häälte püüdmise tuhinas kahe silma vahele jäänud või ei taheta tõele näkku vaadata.

Selle asemel, et pidevalt otsida põhjuseid, miks eesti ja vene koole kokku panna ei saa, tuleks parem hakata mõtlema, kuidas seda õigesti teha. Kõige tobedam oleks hakata rahvast hirmutama, et mis siis küll saab, kui venekeelsed koolid kinni pannakse. Tegelikult ei juhtu midagi erilist – need ajad on juba ammu möödas. 

Selle asemel, et pidevalt otsida põhjuseid, miks eesti ja vene koole kokku panna ei saa, tuleks parem hakata mõtlema, kuidas seda õigesti teha. 

Veerand sajandi jooksul on vene ühiskond Eestis oluliselt edasi arenenud ning mõistab suurepäraselt, et riigikeele korralik oskus kätkeb endas paljusid eeliseid, muuhulgas ka läbilöögi võimet. See on ka ainus rohi, mis aitab umbkeelsuse ja getostumise vastu.

Paljudes Euroopa riikides on sellest ammu juba aru saadud ning riigikeelne haridussüsteem on neis ainus viis teadmiste omandamiseks. Ei saa tõesti aru, mis Eestis sellele üleminekut ikka veel takistab? Eriti kui arvestada asjaolu, et nii eesti- kui venekeelne kool vaevlevad kroonilise õpetajate puuduse käes ning suur osa tunniandjatest peaksid juba ammu väljateenitud pensionipõlve nautima. Lisaks jäävad paljude vene koolide õpitulemused eesti omadest kesisemaks ning kohati ei vasta õpetatavate ainete sisu Eesti Vabariigis välja kujundatud ajaloo ja ühiskonnaõpetuse käsitlusele, mistõttu on vene õpilased suure idanaabri poolt ka palju manipuleeritavamad.

Pole mõtet hakata taas polemiseerima, miks see on nii ja kes on selles süüdi. Selleks on aeg juba ammugi ümber. Eesti ja vene koolide liitmine lõpetaks pikemas perspektiivis ära kahe paralleelselt kulgeva ühiskonna eksistentsi teineteise kõrval ja liidaks Eesti ühtseks tervikuks, nii mõtetes kui ka tegudes. Peale riigikeele oskuse olulise paranemise õpiksid eesti ja vene noored teineteist paremini tundma ning kaoks ära see pidev umbusaldamine.

Kuigi elame ühes riigis, oleme ikka veel olukorras, kus eesti- ja venekeelsed õpilased omavahel praktiliselt ei suhtle ega hakkagi suhtlema, kui haridussüsteemis midagi kardinaalset ette ei võeta, sest nii on see ju olnud alates aastast 1940. Me ei saa ometi jääda ajaloolise paratamatusega igavesti leppima, aeg oleks sellest nõiaringist ükskord välja astuda. Sellest oleks ühtmoodi kasu nii eestlastele kui venelastele ja Eesti vabariigil tervikuna.

Kuidas seda kõike ellu viia? Kõigepealt tuleks probleemi endale teadvustada ja siis see inimlikul viisil lahti seletada. Seejärel peaks eesti ja vene koolide liitmist hakkama käsitlema riiklikult tähtsa küsimusena. Enesest mõistetavalt kulub selleks aega, kuid mitte mingil juhul ei tohiks üleminekuperiood olla liiga pikk. Kolmest aastast peaks piisama. Seega võiks iseseisvuse taastamise 30. aastapäevaks, 1. septembril 2021 minna Eesti haridussüsteem täielikult üle riigikeelsele õppele ja paralleelselt eksisteerivad koolisüsteemid lõpuks ühendada.

Kuidas see detailides toimuma saab, selleks on meil olemas nii poliitikud kui haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud. Kuid üks on kindel – tuleb hakata oluliselt rohkem välja õpetama uusi pedagooge, mis tähendab ennekõike õpetaja ameti senisest tunduvalt enamat väärtustamist. Tänast tegelikkust arvestades peaks seda nii või teisiti tegema, sest meie õpetajaskonna keskmine vanus on juba ammu keskea piirid ületanud.

Seega võiks iseseisvuse taastamise 30. aastapäevaks, 1. septembril 2021 minna Eesti haridussüsteem täielikult üle riigikeelsele õppele ja paralleelselt eksisteerivad koolisüsteemid lõpeks ühendada.

Kujutan ette, kuidas eelöeldu peale hakkavad paljud oponendid väitma, et kõik see on niivõrd kulukas ja meil pole selleks kusagilt raha võtta. Seepeale ei oska öelda muud, kui paluda neil ennast kurssi viia turumajanduse alustõdedega. On üheselt selge, et kakskeelse haridussüsteemi ülalpidamine on väga kulukas ja jõukohane ainult ülirikastele riikidele. Ükskeelsete koolide majandamine on tunduvalt odavam ja ratsionaalsem, jäävad ära kõik tõlkimise kulud ja eri keeltes õpikute topelt väljaandmine. Samuti jääb vähem koolihooneid ülal pidada ning need, mis kasutusse jäävad, on juba enamasti remonditud ja ajakohaselt sisustatud.

Kindlasti annaks märgatavalt kokkuhoidu ka, kui riigiasutused lõpetaksid oma materjalide vene keelde tõlkimise. Meie lähinaabrid Läti ja Rootsi on seda juba teinud ning häda pole midagi. Pealegi peaks haridussüsteemi täielik riigikeelele üleminek tõlkimisvajaduse varem või hiljem niikuinii ära nullima.

Nii nagu igale uuendusele on vastu seisjaid, on neid kindlasti ka koolide ühendamisele, kuid seda pole vaja karta. Kui tõesti peaks leiduma neid, kes on kategooriliselt oma järglastele eestikeelse hariduse andmise vastu ja aktsepteerivad üksnes venekeelseid koole, siis on neil alati võimalik kolida ümber sinna riiki, kus seda võimaldatakse. Ma ei usu, et selliseid on palju, kui üldse. Lõppkokkuvõttes pole ju tegemist mitte millegi muuga, kui nõukogudeaegse rudimendi eemaldamisega haridussüsteemist ning ühiskonna ühendamisega ehk nn lõimumisprotsessi normaalse lõpuleviimisega 21. sajandi tasemel.

Kui tõesti peaks leiduma neid, kes on kategooriliselt oma järglastele eestikeelse hariduse andmise vastu ja aktsepteerivad üksnes venekeelseid koole, siis on neil alati võimalik kolida ümber sinna riiki, kus seda võimaldatakse. 

Loomulikult vajab see kõik ka tolerantsi. Tänases Eestis on see juba peaaegu olemas ning selle eest peaksid võrdselt pingutama nii eestlased kui venelased. Miks ma nii väidan? Aga sellepärast, et olen elus lahtiste silmadega ringi käinud, koolis lapsi õpetanud, elanud suurema osa oma elust multikultuurses Tallinnas ja kolm viimast aastat töötanud Ida-Virumaal ning inimestega aktiivselt suhelnud. Palju on neid, kes on eesti keele selgeks saanud ja ühiskonda sulandunud ning palju on ka selliseid, kes seda teinud ei ole. Kuid nende pärast liigselt muretseda ei maksa. Osa neist õpib riigikeele nähtavasti kunagi veel selgeks ja teine osa mitte kunagi ning selle teadmisega peame leppima, kuniks aeg teeb omad korrektiivid.

Täielikult eestikeelsele koolikorraldusele üleminek on kindlasti aeganõudev ja keeruline protsess, kuid see tasub ennast kuhjaga ära ning annab hariduse arengule uue motivatsiooni, mille hüvesid saavad lõplikult nautida alles meie lapsed ja lapselapsed. Sestap peamegi täna ajas ettepoole, mitte tagasi vaatama, kui tahame elada rahus ja kuuluda arenenud riikide perre. Igasuguste re-startimiste ja peenhäälestuste aeg on ammugi juba möödas. Eesti riik vajab oma jätkusuutlikkuse tagamiseks põhjapanevaid reforme, millest ühtse ja ükskeelse haridussüsteemi loomine on üks olulisemaid.