Klaveri mängimine. Pilt on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Intelligentsus on kõige kõrgema päritavusega käitumistunnus ning keskkonna poolt on see mõjutatav eelkõige lapseeas. Täiskasvanuea intelligentsuse määravad suures osas ära geenid, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Seda, et käitumistunnused on pärilikud, on näidatud paljude loomaliikide peal. Intelligentsus on käitumistunnuste hulgas kõrgeima pärilikkusega ehk meie arukus põhineb eelkõige vanematelt saadud geenidel. Häid nutikusegeene võib pidada parimaks päranduseks, mida vanemad lastele anda saavad, sest just intelligentsus määrab suuresti ära haridustaseme, ameti, vaimse ja füüsilise tervise ning eluea.

Huvitaval kombel on näidatud, et intelligentsuse päritavus on elu jooksul muutuv tunnus. Kui väikelapseeas on intelligentsuse päritavus vaid 20 protsenti, siis täiskasvanueas kuni 80 protsenti (1). Kuidas saab see elu jooksul muutuda? Lapseea intelligentsuse taset mõjutab keskkond päris tugevalt – mida rohkem vanemad lapse arengusse panustavad, seda nutikam ja osavam ta eakaaslastega võrreldes on.

Arendava keskkonna mõjul on aga piirid. Teismeliseeaks on intelligentsus juba 60 protsenti ulatuses geenide määratud ning täiskasvanueas isegi 80 protsenti ulatuses. Seega, isegi kui vanemad lapsele iga õhtu ette loevad ja koos dokumentaalfilme vaatavad, siis üle oma varju ikkagi ei hüppa ning täiskasvanueaks on võrreldava intelligentsusega, kuid vähem arendavas keskkonnas kasvanud lapsed jõudnud peaaegu samale tasemele.

Sama arusaama toetas hiljuti avaldatud uurimus (2), mis näitas, et eliitkoolidel pole pea mingit mõju laste eksamitulemuste määramisel ning oluline on vaid laste kaasasündinud intelligentsus. Kuigi eliitkoolide eksamitulemused olid kõrgemad kui tavakoolides, tulenes see väga suures osas õpilaste eelvalikust. Intelligentne õpilane sai hea eksamitulemuse ka tavakoolis õppides.

Seega võib laste arendamise kasuna näha eelkõige vanema-lapse sideme tugevdamist ning lapsele koolieas väikese konkurentsieelise andmist (millel võib kahtlemata mõju olla enesekindlusele kogu ülejäänud eluks), mitte võimalust lapse intelligentsust oluliselt mõjutada. Ka eliitkoolide roll näib pigem olema anda lastele võimalus suhelda endasarnase intelligentsustasemega kaaslastega, mis ühelt poolt vähendab ilmselt konflikte ja loob tarkadele lastele turvalisema arenemiskeskkonna, teiselt poolt aga soodustab ühiskonna kihistumist juba varasest lapsepõlvest alates.

Suurbritannias, kus kirjeldatud uuring tehti, peetaksegi eliitkoolide peamiseks boonuseks võimalust juba varakult sõlmida tutvusi «õigete» inimestega. Ühiskond, mis väärtustab inimese tegelike väärtuste asemel tema kooli nime või tutvusi, ei ole kahtlemata võrdsete võimaluste ühiskond, kuid pole kahtlustki, et ka Eestis on päritolu ja jõukus edukuse saavutamisel olulise tähtsusega. Alternatiiv oleks meritokraatlik ühiskond, kus edukuse aluseks oleksid puhtalt inimese võimed, pingutused ja saavutused. Kuna intelligentsusega seotud võimed on suuresti pärilikud, viiks meritokraatlik lähenemine seega ühiskonna geneetilise kihistumiseni (3). Kui kõikide inimeste jaoks on võimalused võrdsed, määravad erinevused edukuses suuresti ära geenid.

Keskkonna mõju intelligentsusele ei saa ka siiski alahinnata. Piisavalt toitaineid, vähe nakkushaigusi ning stimuleerivam keskkond võivad olla põhjusteks, miks IQ-testide tulemuste keskmine on viimase sajandi jooksul pidevalt tõusnud. See Flynni efekti nime kandev nähtus lükkab ümber arusaama, et tänapäeva inimeste elu on kuidagi oluliselt ebatervislikum kui meie esivanematel. Kuigi Flynni efekt saab mõjutada eelkõige intelligentsuse keskkonna poolt määratud osa, ei tohiks alahinnata ka geenide ja keskkonna koosmõju. Ehk siis – arengut toetavas keskkonnas võiksid ka intelligentsusgeenid tugevamalt avalduda.

Arenenud maailmas kannatavad vähesed inimesed vaimsele arengule piire seadva nälja käes ning nakkushaigustega võitlemise asemel saab organism ressursid suunata aju geneetilise potentsiaali realiseerimisse. Arvestades, kui paljud inimesed (sealhulgas ka Eesti lapsed) tänapäeval siiski ühekülgselt ja ebatervislikult toituvad, võib arvata, et me ei pruugi sugugi veel olla jõudnud keskmise IQ taseme potentsiaalse maksimumini.

Ühe evolutsioonilise teooria kohaselt ongi inimeste intelligentsus kujunenud välja signaalina heade geenide, tugeva tervise ja hea arengukeskkonna kohta (4). Kuna intelligentsuse pärilikkus kasvab eluea vältel, võib eeldada, et kõige täpsema valiku kaaslase intelligentsusgeenide kvaliteedi kohta saame teha, kui valime sigimispartneri küpses täiskasvanueas, mitte arenguperioodil, mil keskkond veel väga olulist rolli mängib.

Uurimused on näidanud, et assortatiivne paarumine ehk endasarnase kaaslase valimine on intelligentsuse puhul suurem kui ühegi teise käitumistunnuse puhul. See nähtus suurendab intelligentsustaseme varieeruvust inimpopulatsioonis. Kui väga targad naised saaksid lapsi ka rumalate meestega, oleksid nende lapsed suure tõenäosusega keskmise intelligentsusega ning pikemas perspektiivis intelligentsustaseme varieeruvus väheneks. Kuna aga targad naised saavad eelistatult tarkade meestega tarku lapsi ja madalama intelligentsitasemega inimesed leiavad samuti üksteise üles, säilib inimühiskonnas intelligentsitaseme suur varieeruvus (5).

Kokkuvõtteks võime öelda, et meie suurim panus oma laste edukuse määramisel on tehtud juba sigimispartneri valikul, ning edasine tegevus aitab vaid geenide poolt paika pandud potentsiaali «peenhäälestada». Stressivaba, rõõmus ning tervislike eluviisidega lapsepõlv on seega tõenäoliselt olulisem kui tarkuse võimalikult varajane päheajamine ja eliitkoolidesse tunglemine. Viimast võib aga oluliseks pidada juhul, kui tunnistame, et meie ühiskond hindab inimese võimete ja pingutuste asemel päritolu, rikkust ja tutvusi. Kuigi ka viimased on tõenäoliselt mingil määral korrelatsioonis inimese intelligentsitasemega, on need siiski kaudsed ja väheusaldusväärsed viisid inimese tegelike väärtuste hindamiseks.

Viited:

1. Panizzon, M.S., Vuoksimaa, E., Spoon, K.M., Jacobson, K.C., Lyons, M.J., Franz, C.E., Xian, H., Vasilopoulos, T., Kremen, W.S. 2014. Genetic and Environmental Influences of General Cognitive Ability: Is g a valid latent construct? Intelligence 43:65-76.

2. Smith-Woolley, E., Pingault, J.P., Selzam, S., Rimfeld, K., Krapohl, E., von Stumm, S., Asbury, K., Dale, P.S., Young, T., Allen, R., Kovas, Y, Plomin, R. 2018. Differences in exam performance between pupils attending selective and non-selective schools mirror the genetic differences between them. Science of Learning 3, 3.

3. Ridley, M. 2018. Genes appear to explain most of the success of selective schools. Rational Optimist, 3. aprill.

4. Miller, G. 2001. The Mating Mind: How Sexual Choice Shaped the Evolution of Human Nature.

5. Plomin, R., Deary, I.J. 2015. Genetics and intelligence differences: five special findings. Molecular Psychiatry 20:98-108


Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.