Kaarel Tarand: paistab, et peapiiskop Viilmast on saanud PR-sõltlane

Peapiiskop Urmas Viilma Foto: Dmitri Kotjuh

Ma loodan, et PR-nõustajad on Viilmale selgitanud, et poliitilises avalikkuses kehtivad hoopis teised mängureeglid kui kiriklikus. Seal ei kehti «armastuse sõnumid» ega «kõik on patused» põhimõte. Seal tegutsevad poliitikud, olgu piiskopirüüs või ilma, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes. 

Ei läinud kuud aegagi EELK peapiiskopi Urmas Viilma kuulutusest, et tema isiklikult ja terve luterlik kirik organisatsioonina kavatseb hakata ühiskonnas arvamusliidriks, kui juba kogu maa selle veidraid vilju maitseda saab. Arvamusliider Viilma retoorika on üpris sõjakas, mis pole ka ime, sest eks kirikumehed on ju harjunud lõplikku tõde teadma ja pimedamaid jõuga valgustama.

ERRi intervjuus 1. aprillil teatas peapiiskop: «Me oleme võtmas tagasi seda positsiooni, mis kirikul võrdsena kõigi teiste ühiskonna liidrite või arvajatega on kunagi olnud. Me tuleme tagasi selle ümarlaua äärde, kust meid on teise ritta ära surutud.» Siit koorub selgelt, et «kiriku vaenlased» on vahepeal kirikult mingi talle võõrandamatult kuuluva koha ära võtnud ja nüüd saabub päästja trummipõrinal oma toolile tagasi.

Sõltlased ja arvamusliidrid

Nii lihtsalt need asjad siiski ei käi. Esiteks ei saa arvamusliidriks (mis on iseenesest mage mõiste) ise hakata, selle rolli ja tiitli annavad inimesele ikka teised, need, kes arvaja seisukohti küsivad ja hindavad. Toompea lossi puhvetis alkoholiga liialdanud keskpärase vaimuga rahvaesindajate kohta tavatseti sajandivahetuse paiku pilkavalt öelda, et «on ennast arvamusliidriks joonud».

Viinavõtmise osas on eesti rahvas sellest ajast saadik kõvasti meelt parandanud ja alkoholisõltuvust vähendanud, kuid kui üks sõltuvus asendub lihtsalt teisega, siis kasu ei sünni. PR-sõltuvus närvutab vaimu samavõrra kui viinasõltuvus maksa.

Esiteks ei saa arvamusliidriks (mis on iseenesest mage mõiste) ise hakata, selle rolli ja tiitli annavad inimesele ikka teised, need, kes arvaja seisukohti küsivad ja hindavad.

Ja just PR-sõltlaseks paistab peapiiskop Viilma olevat saanud. Suhtekorraldusäris lubavad müügimehed mistahes matsist arvamusliidri teha, kui neile selle eest korralikult makstakse. Selle äri lõksu ongi Viilma langenud ja ostab teenust, andmata endale aru, kas kogu pidu ei lõppe gogolliku tõdemusega, et kasu isamaale mitte kõige vähematki ja teiseks pole samuti mingit kasu.

Teiseks on selge vahe, kas arvamusliider on oma kohal isiksusena või ex officio. Eesti ajakirjandus annab kriitikameeleta ja palju ruumi inimestele nende ametikoha järgi, lähtudes sellest, et kui mingi kooslus on endale kord juba juhi valinud või nimetanud, siis küllap see ka kõigi eest ja nimel kõneleb. Aga et ametikoha saamise järel inimese mõistus kvaliteedihüppe teeks, pole läbi ajaloo kinnitust leidnud. Me näeme ja kuuleme iga päev näiteks riigivõimu valitavate ametikohtade täitjate sisutühja loba ja just selles «ümarlauas» on peapiiskop nüüd tõesti koha sisse võtnud.

Eks PR-mehed soovitanud: ole pildil, heas või halvas, ja ära jäta ühtki võimalust kasutamata. Küllap siis juba ka au ja positsioon kätte tuleb. Ja Viilma kordab järele: «Üldriiklikul tasandil tuleb olla, ma ei taha öelda, et agressiivsem, vaid innukam.» Viimase poolaasta jooksul on see innukus taandatav kahele põhisoovile: rohkem raha ja rohkem võimu! Hea meel on näha, et mõnigi teoloog ja muu kirikutegelane on püüdnud peapiiskopile ja tema suhtekorraldajatele meelde tuletada selliste avalike ambitsioonide kahjulikkust usu ja kiriku mainele. Aga õppust pole võetud.

Kes mõõga tõstab …

EELK surve viis vagatseva valitsuse peaaegu põhiseaduse rikkumiseni ja ainult õiguskantsleri resoluutne sekkumine peatas valitsuse seadusevastase tegevuse kirikule miljonite kinkimisel. Tallinna linn andis aga heldel käel kirikule Tallinna toomkiriku, sest kogudus olla kesksele kirikuhoonele väga hea peremees.

Hea peremees maksab ise oma kulud, aga kirikuvara haldajad on sama raha tegelikult juba riigikassast endale sisse nõudnud, sest veel riigikogust läbi käimata otsuse järgi eraldab valitsus EELK-le toetust eeskätt just toomkiriku restaureerimiseks. Milline muu MTÜ (peale erakondade) saaks kinnisvara omada ja hooldada maksumaksja raha eest?

Kui varandusega asjad korras ehk sillapea loodud, on aeg asuda edasisele pealetungile. Viilma ongi nüüd sihikule võtnud mõju saavutamise avalike ja usuvabade institutsioonide üle ning ihkab juba sekkuda ka inimeste eraellu. Ikka vastavalt oma manifestile: «Meie kirik peab puudutama kogu rahvast ja teenima kogu rahvast. Aga selleks pead sa kogu rahvast kõnetama, sa pead temani jõudma. Paraku ei käi meil kogu rahvas kirikus, järelikult tuleb kirikul minna kirikuhoonetest välja ja oma sõnumit väljaspool edastada.» Teda ei huvita asjaolu, et elanikkonna enamus on oma vabal tahtel teinud valiku, et ei soovi ei kiriku ega isiklikult Viilma puudutust ega teenust.

Senisest edust tiivustatuna on Viilma kirik nüüd otsustanud lisaks koolidele, muuseumidele ja muudele valgustusasutustele tungida oma imetõega ka inimeste kodudesse ja magamistubadesse. 

Poolteist aastat tagasi, kui avati Eesti Rahva Muuseumi uus püsiekspositsioon, ei jõudnud avamispeo korraldajad veel tulesidki kustutada, kui juba oli peapiiskop platsis nõudmisega, et muuseum peab ühe hariva eksponaadi näituselt maha võtma. Viilma ise ei saanud üldse aru, et sekkub teadlaste ja kunstnike põhiseaduslikku väljendusvabadusse. Aga nii ongi, et igaüks laiutab vastavalt sellele, kuidas ruumi antakse.

Senisest edust tiivustatuna on Viilma kirik nüüd otsustanud lisaks koolidele, muuseumidele ja muudele valgustusasutustele tungida oma imetõega ka inimeste kodudesse ja magamistubadesse. Suhtekorraldajate silutud formuleeringus on kirikukogul heaks kiidetud nõue defineerida abielu põhiseaduses kõigest «avaldus» ja «meelsus meie enese jaoks». Kuid sellegagi on kirik astunud pöördumatult poliitilisse sfääri ja nagu vastukajadest võib järeldada, ennast esindama saamas ka paari taskuparteid, kellele vastutasuks koguduseliikmete hääli müüakse.

Ma loodan, et PR-nõustajad on Viilmale selgitanud, et poliitilises avalikkuses kehtivad hoopis teised mängureeglid kui kiriklikus. Seal ei kehti «armastuse sõnumid» ega «kõik on patused» põhimõte. Seal tegutsevad poliitikud, olgu piiskopirüüs või ilma.

Nagu Euroopa inimõiguste kohus korduvalt on selgitanud: poliitikud peavad taluma märksa ulatuslikumat kriitikat kui lihtsalt avaliku elu tegelased, sealhulgas solvavaid, šokeerivaid ja häirivaid teateid. Kirik on aastasadu olnud tõhus tagakiusamise organisatsioon. Ärgu nüüd imestagu, kui mõõga tõstjale teised ja tõhusamad mõõgad vastu tõusevad. Või, nagu soovitatakse sihtasutuse Keskaja ja Patriarhaadi Kaitseks FB-lehel: «Kaasa võtta tõrvikud ja hangud!»