Sirbis sel reedel: neoliberaalne vampiirülikool

Homses Sirbis: 

Foto: Sirp

KADRI AAVIK: Neoliberaalne vampiirülikool

Ülikoole kui organisatsioone toidab ja hoiab elus akadeemiliste töötajate tasustamata ja vabal ajal tehtud töö.

14. märtsil toimus Tallinnas Teadusmarss 2018, osana eelmisel aastal USAst alguse saanud, kuid tänaseks üleilmsest kodanikualgatuslikust üritusest March for Science, mille eesmärgiks oli tõsta esile teaduse ja teadmistepõhisuse olulisust ühiskonnas ja poliitilises otsustusprotsessis. Tänases Eesti üldiselt streigi- ja protestileiges neoliberalistlikus ühiskonnas on selline teadlaste ja teaduse toetajate kollektiivne aktsioon avalikus ruumis inspireeriv ja lootustandev.

ELO KIIVET: Arhitektuur on kirg

Arhitektuuribüroo b210 väärtustab valmis projektist enam protsessi ja peab mõõtkavast tähtsamaks mõju ühiskonnas.

Kas naiste arhitektuur erineb kuidagi meeste arhitektuurist? Kätkeb see endas rohkem «pehmeid» väärtusi, laiendatud, empaatilisemaid teemasid või saab arhitektuuris sotsiaalse soo põhisest käsitlusest kaugemale või sügavamale vaadata? Nagu Ingrid Ruudi 18. aprillil arhitektuurimuuseumi loengusarjas välja tõi, oli Kavakava algkoosseis esimene puhtalt naistest koosnev arhitektuuribüroo Eestis. Tänaseks on teatepulga ainukesena üle võtnud b210. Mõlemad on lisaks arhitektuuripraktikale tegelenud ka nüüdisaegsete kunstiprojektide, installatsioonide ja õpetamisega.

b210 on kirju loominguga arhitektuuribüroo, kus lisaks nn klassikalisele arhitektuurile tegeletakse ka erinevas mõõtkavas ruumiinstallatsioonidega. Tuntuim on ehk Lift11 raames ootamatutes kohtades ilmunud must hiigelpall «O» ning värskeim selletalvine installatsioon Kanada jõejää pealses avalikus ruumis, kuhu b210 esimeste eestlastena jõudis.

Neid iseloomustab tundlik sotsiaalne närv ning arhitekti ühiskondlikku rolli täidavad nad nii artiklite kirjutamise, arhitektide liidu töös osalemise, arhitektuuribiennaali kureerimise kui ruumihariduse kaudu. Teostusgrupp võib olla erinevatel projektidel muutuv ning koostööpartnerite ring on pigem lai: ei peljata ka mittearhitektidest panustajaid, nt kunstnikke ja disainereid. Kaheksa aastat tegutsenud büroo on nime saanud kunagise projekteerijate maja toanumbrist, aga praegune tuumik – Aet Ader, Mari Hunt ja Karin Tõugu – räägib ruumist ja ühiskonnast Tatari tänava kontoris.

ANDERS HÄRM: Poliitilise maailmavaate psühholoogia

Psühholoogilised uurimused võimaldavad üsna kindlalt näidata, et konservatism ja liberalism on psühholoogiliselt motiveeritud ning keskseks faktoriks on seejuures hirmutaju.

Teadupärast rõhutab konservatiivne maailmavaade pidevalt iseenda loomulikkust, peaaegu looduslikku päritolu, pidades liberaalset maailmataju samas ebaloomulikuks ja ebamoraalseks, millekski, mis tahab hävitada lihtsat ja elutervet talupojatarkust.  Liberaalid seevastu peavad ennast inimkesksemateks ja sallivamateks ning konservatiive kitsarinnalisteks ja ebatolerantseteks. Seda, kuidas psühholoogilised eripärad korreleeruvad poliitiliste vaadetega, on sel sajandil aga tegelikult päris palju uuritud.

KAAREL TARAND: Kas kiiresti või õigesti?

Hea tulemuseni isikuandmete kaitsel viib vaid üks tee – põhjalikkus.

Üldteada faktina jõustub 25. mail ka Eestis Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel, tuntud ka kui GDPR (General Data Protection Regulation). Avalikud hinnangud sellele on meil üldjoontes positiivsed, sest üldmääruse abil püütakse võtta ühtlaselt üle kontinendi (ja sealhulgas n-ö pilves) kontrolli alla inimeste isikuandmete kogumine ja töötlemine, mis on infotehnoloogilise revolutsiooni tagajärjel käest ära läinud. Fookus on muidugi hargmaistel hiidettevõtetel, aga ohjeldama peab ka riike, kes inimestelt sunniviisiliselt andmeid nõuavad ja neid siis inimesele kahjulike tagajärgedega töödelda võivad.

KEIU KRIKMANN: Digitaalne lähedus ja empaatiline tehnoloogia

Digitaalse feminismi festival «Dgtl Fmnsm» Dresdeni Festspielhaus Helleraus 16. – 18. III.

Juba eksisteerivad hierarhiad on kandunud digitaalsetesse tehnoloogiatesse ja sealt edasi nende abil loodavatesse keskkondadesse. See tähendab, et geopoliitilised ja ka sotsiokultuurilised jõujooned on jäänud ka online-maailmas suuresti paika. Olgugi, et reaalse maailma hinnangud ja eelarvamused on kandunud digitaalsesse keskkonda, on selles keskkonnas utoopia-, ideaaliihalust. Nagu Orit Gat oma hiljutises artiklis «Naised ja tehnoloogia: ajalugu on hoiatuslugu» on välja toonud: «Tegemist on tööstusharuga, mille standardkatseprogrammis kirjutatakse «Tere, maailm!»» Ta on lisanud, et XIX sajandi lõpus ja XX sajandi algul oli computer ametinimetus ja tähendas arvutajat, kusjuures arvutusosakondades töötasid siis valdavalt naised. Gat meenutab, et tehnoloogiaküsimused on alati olnud feministlikud küsimused.  1990ndatel tegutsenud küberfeministid rõhutasid tehnoloogiliste oskuste omandamise kättesaadavuse tähtsust naistele. Osutades 1997. aasta küberfeministide esimesele rahvusvahelisele konverentsile, on Helen Hester toonud välja, et kuigi tehnomateriaalsed olud on muutunud, on küberfeministide pärand just avatud erinevustele.

EERO RAUN: Eesti muusikatööstuse arengulugu ja hetkeseis

Rahvusvahelise eduloo sünniks on vaja, et sektori liidrid suudaksid isikliku äriedu presenteerimise asemel missioonitundlikult keskenduda koduturu edasiarendamisele.

Kui keegi hakkab kunagi kirja panema Eesti muusikaajaloost eraldi seisvalt Eesti muusikatööstuse ajalugu, tekib esmalt kindlasti küsimus: millisest ajaloolisest hetkest või sündmusest hakata seda järjepidevat joont vedama? Kas seda ajaarvamist võiks alustada 1795. aastast, kui madame Tilly trupp etendas Tallinnas Kanuti gildis Mozarti «Võluflööti» – vaid neli aastat pärast ooperi esietendust Viinis? Või siis romantilise iidolpianisti Liszti esinemisest Tartu ülikooli aulas 1842. aastal? Mõlemal puhul saame ju kindlasti tuvastada ka turundustegevuse, eelarvestamise, logistilise planeerimise, kasumitaotluse ja muud kultuurikorralduslikud aspektid.

Looming ja looming. Intervjuu ajakirja Looming peatoimetajaga.

Janika Kronberg: «Looming on eesti kirjanduse nägu, tema põhitegevuseks on pakkuda lugejale heas eesti keeles kunstipärast intellektuaalset pinget.»

Igaühe looduskaitse. Intervjuu praktilise looduskaitse eestvedaja Mart Meristega.

Mart Meriste: «Üksiku inimese tasandil me maailma ei muuda, aga oma vahetut ümbrust saame mõjutada küll.»

Visuaalkunst vajab keelt.

Intervjuu kunstikriitiku ja luuletaja Quinn Latimeriga. Quinn Latimer: «Kunstiväljal peetakse kirjutamist abivahendiks, mitte omaette valdkonnaks.»

GALERIIKÄIK: Minevik, olevik ja tulevik

Keele-elu: Kas permaculture vaste permakultuur ehk permanentne agrikultuur on parim termin?

Arvustamisel:

Katja Novitskova näitus «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste»

Jānis Joņevsi romaan «Jelgava 94»

Tarmo Tedre triloogia «Kuuskümmend aastat hiljem» I osa

näitus-installatsioon «VRWandlung» Tallinna Goethe Instituudis

John Higley’ «The Endangered West. Myopic Elites and Fragile Social Orders in a Threatening World»

«Aasia piirialade käsiraamat« («Routledge Handbook of Asian Borderlands»)

digitaalse feminismi festival «Dgtl Fmnsm» Dresdenis

EMTA lavakunstikooli ja Tallinna Linnateatri «Noad kanade sees« ja Vene teatri «Pardijaht»

kolm portreedokki «Koma», «Jagatud valgus» ja «Enam kui elu»

mängufilm «Valmistub esimene mängija» ja dokumentaalfilm «Unustatud õudused»