Ülle Madise: jurist, ametnik ja ilus eesti keel*

Ülle Madise Foto: Õiguskantsleri kantselei

Miks kubiseb meie õigusruum normidest, mille ühe hooga ettelugemine võtab võhmale ka kogenud näitleja? Vastus on paradoksaalne, ent lihtne. Selgesti, lühidalt ja arusaadavalt on palju raskem kirjutada kui segaselt ja pikalt. Lihtsalt ütlemiseks ja kirjutamiseks tuleb ju täpselt teada, mida tahad öelda, kirjutab õiguskantsler Ülle Madise.

Õiguskantsler peab ametivande järgi tegema kõik endast oleneva, et täidetaks põhiseadust, mille nõudeks on ka ilus, kõigil elualadel kasutatav eesti keel nii riigikeele, meie rahvuse olulise määratleja kui ka meie kultuuri lahutamatu osana. Vastupidi vahel väidetule saab eesti keeles nii filosofeerida kui ka luuletada, teadust teha ja äri ajada. Põhiseadus nõuab ka selgust riigi ja inimese suhetes, seda nimetatakse õigusselguse põhimõtteks.

Juristi ja riigiametnikuna esindan inimesi, keda kõige sagedamini ja üldjuhul ka põhjusega süüdistatakse raskepärase, vigase ja segase keele vohamises. Mistõttu võib selle jutu pealkiri «Jurist, ametnik ja ilus eesti keel» kõlada mõnele juhusliku kombinatsioonina, umbes nagu «siga, sadul ja spargel», või anda märku, et esitamisele tuleb kolm eri juttu.

«Jurist», «ametnik» ja «ilus eesti keel» ei välista üksteist. Ametlik tekst ei pea olema kantseliitlik sõnakuhi, mille all lebab lämbunud mõte. Arvan, et tsunftide salakeelte ja tsunftivälistele inimestele ülalt alla vaatamise aeg on möödas.

Tarbetult segaseks ja kulukaks aetu uuesti selgeks muutmine peab olema kauaigatsetud riigireformi tuum. See lähendaks rahvast riigile rohkem kui mistahes populistlik või tehnokraatlik muudatus maksu- või põhiseaduses.

Dr Väino Sinisalu kirjutas 2013. aastal Eesti Arsti artiklis, et ka arsti juures on inimesel õigus aru saada, mis tal viga on ja mida teha tuleb. Ta meenutas, et selge keele liikumise tunnuslause on «plain is painless» (selge on valutu).

Mulle meeldis väga kahe aasta eest ajalehest Die Welt loetud artikkel, kuidas aastaid õpetati juriste ja ametnikke segaselt kirjutama, nüüd on hinnas selge jutt: tark on see, kes suudab keerulist asja selgelt väljendada; see, kes seletab lihtsat asja lihtsalt, on vähemasti aus; ning see, kes peidab lihtsa, segase või läbimõtlemata väite segasesse keelde, pole muu kui pseudointellektuaalne šarlatan. 

I

Võitlus ilusa selge eesti keele eest on tähtsam, kui ehk esmapilgul tundub. Muu hulgas ka põhjusel, et mõnikord ülbete ja laiskade poliitikute ja ametnike kenitlev, rahvast alavääristav sõnavaht toidab äärmuslust ja populismi.

Teiseks kulub häguse mõttega seaduste ja ametitekstide mõistmiseks asjatult raha ja aega.

Kolmandaks: inimesed jäävad hätta. Üks ahastab, teine vihastab, muu hulgas ka Eesti riigi peale.

Toon kolm näidet, mille leidmisele ei kulunud just ülemäära palju aega.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 54¹ lõige 3¹ annab näiteks teada:

«Volikogu esimehele, kellele volikogu on määranud töötasu või hüvituse käesoleva seaduse § 22 lõike 1 punkti 21 alusel, makstakse seoses volikogu esimehe volituste tähtajalise lõppemisega volikogu otsusega hüvitist kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päevale eelnenud kahe aasta kuu keskmise töötasu või hüvituse kuuekordses ulatuses, kui volikogu esimehe volitused lõpevad volikogude algatusel toimuva valdade või linnade haldusterritoriaalse korralduse muutmise käigus kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamisega ning ta on volikogu esimehena töötanud vähemalt ühe aasta enne ühinemise käigus moodustunud uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päeva.»

Kas keegi sai aru?

Huvilistele tõlgin, et see õigusnorm annab omavalitsuste ühinemisel koha kaotanud volikogu esimehele õiguse saada hüvitist, kui ta on olnud ametis vähemalt aasta. Öeldud on ka hüvitise arvutamise reegel. Hüva, see säte on oluline volikogu juhile, kes sedalaadi keerutusega harjunud. See ei tähenda, et norm peaks olema nii keeruliselt sõnastatud, ent vähemasti võib eeldada, et inimene, keda norm puudutab, saab sellest aru.

Järgmisest tekstist peab aga aru saama iga puudega inimene, sõltumata sellest, kas tal on õigusalane kõrg- või põhiharidus.

Töövõimetoetuse seaduse § 27 lõige 2:

«Isikule, kes oli riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel tunnistatud viimase püsiva töövõimetuse ekspertiisiga püsivalt töövõimetuks kestusega vähemalt kaks aastat ja kes esitab hiljemalt püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsuses märgitud korduvekspertiisi tähtajal käesoleva seaduse alusel töövõime hindamise taotluse ning kellel tuvastatakse osaline või puuduv töövõime, või isikule, kellele riiklike elatusrahade seaduse alusel tähtajatult määratud invaliidusgrupp on riikliku pensionikindlustuse seaduse § 58 kohaselt loetud vastavaks vanaduspensioni eani määratud püsivale töövõimetusele töövõime kaotusega 40–100 protsenti, makstakse töövõimetoetust suuruses, mis on võrdne talle viimati riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel makstud töövõimetuspensioniga kalendripäeva kohta, kui käesoleva seaduse alusel makstav töövõimetoetus kalendripäeva kohta on sellest väiksem.»

98 sõna. Üks lause. «Püsivalt töövõimetu kaheks aastaks», samas «osaliselt töövõimeline». Vähemalt, ja, hiljemalt, ning, või, või, kui väiksem.

Ja nüüd imestatakse, miks ühiskond töövõimereformi üllaid eesmärke ei mõista.

Kolmas ja viimane näide. Lause täitemenetluse seadustiku § 115 lõikest 2:

«Kontol olev raha kantakse vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, välja arvatud juhul, kui täitedokumendiks on muu kui lapsele kohtumenetluse ajal elatise maksmise nõude kohta tehtud hagi tagamise määrus.»

Välja arvatud kui... on muu kui.

Tsiteeritud sätetest sõltub otseselt paljude inimeste igapäevane elu ja toimetulek. Reegleid on vaja, ent neist on kasu vaid siis, kui on selge, kes ja mida peab tegema, millised on õigused ja kohustused.

II

Nii oma praeguses ametis kui ka varem olen mõnd eriti segast normi märgates palunud selle autoritel eluliste näidete varal selgitada, mis on normi mõte. Mõnikord ei olegi kirjutaja teadnud, mida tahtis öelda. Sellisel juhul ei tohi põhiseaduse järgi normi üldse kehtestada. Kui aga sättel on mõte sees, olen soovitanud selle nõnda ka kirja panna.

Miks kubiseb meie õigusruum normidest, mille ühe hooga ettelugemine võtab võhmale ka kogenud näitleja? 

Vastus on paradoksaalne, ent lihtne. Selgesti, lühidalt ja arusaadavalt on palju raskem kirjutada kui segaselt ja pikalt. Lihtsalt ütlemiseks ja kirjutamiseks tuleb ju täpselt teada, mida tahad öelda. Mõne meelest näitab sõnakuulide kenitlev keerutamine erialast võimekust ja tarkust. Väidetakse, et lihtne ja selge jutt pole see päris «õige» õigusteadus.

Õnneks on praegu moes pigem sellised raamatud ja artiklid, milles paljastatakse kunstliku sõnavahu ja võltsteooriate tekkelugu, muu hulgas sedagi, kuidas asju sihilikult segaseks ajades tekitatakse endale juurde tööd ja aupaistet.

Eurokeel peletab ja hirmutab mitmel põhjusel. Esiteks ei saa eestikeelne tõlge olla oluliselt parem kui originaal. Originaal on sageli 28 riigi kokkulepe. Eesti keelde tõlgitud euromäärust ei saa lühemaks ega arusaadavamaks tõlkida, kui määrus ise on segasevõitu. Sageli näitab euroõiguse segane ülevõtt kehva keeleoskust või valdkonna tundmist. Seesuguseid monstrumeid nagu «täiskasvanu võtmepädevused» või «tõhus haldussuutlikkus» ei õigusta aga üldse miski. Eesti keel lubab kõiki mõtteid täpselt, nõtkelt ja hästi väljendada. Eestikeelsus ei ole puudus, vaid suur eelis.

Inimväärikust austav ametikeel ei jäta ametnikke ega juriste tööta, kui ehk tsunftikeelt hoides seda kardetakse. Mu hea Rootsi kolleeg, endine halduskohtunik jutustas, kuidas selge keele liikumine jõudis nende kohtusse. Kohtunikel paluti olulistest otsustest teha avalikkusele mõeldud lühikesed tekstid. Oli vastuseisu ja vaevanägemist. Ühel hetkel leiti: aga kirjutaks ehk otsuse enesegi otsekoheselt ja selgelt! Need, kes ei tea, mida teevad, ega taha vastutada, peaksidki juristi või ametniku töö millegi jõukohase vastu vahetama.

Leian, et tarbetult segaseks ja kulukaks aetu uuesti selgeks muutmine peab olema kauaigatsetud ja -mõtestatud riigireformi tuum. See lähendaks rahvast võimule ja riigile rohkem kui mistahes populistlik või tehnokraatlik muudatus maksu- või põhiseaduses.

Muide, kas pole Eesti kehtiv põhiseadus just seepärast pelga inimpõlvega rahvale omaseks saanud, et selle teksti on võimalik lugeda ja professionaalse kõrvalise abita ka mõista? Põhiseaduse tekst sündis mõne kuuga, autoreiks eri elualade inimesed. Sellesse töösse pandi hing ja armastus, siiras usk, et nende sätete toel sünnib taas hea ja õiglane Eesti riik. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei võiks tänased seadusekirjutajad suhtuda Eesti inimestesse samasuguse hoole ja armastusega.

* Kõne Wiedemanni konverentsil «Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa» 24. aprillil 2018 Rakvere reaalgümnaasiumis.