Vytenis Andriukaitis: viimase 60 aasta jooksul on vaktsineerimine päästnud rohkem laste elusid kui mis tahes muu meditsiiniline sekkumine

Leetrite vastu vaktsineerimine. Foto: Owen Humphreys/PA Wire/Press Association Images/Scanpix

Vaatamata vaktsineerimisega saavutatud headele tulemustele on mitmes ELi liikmesriigis ja naaberriigis praegu enneolematud vaktsiinennetatavate haiguste puhangud, sest vaktsineerimisega hõlmatus ei ole piisav, kirjutab Euroopa Komisjoni tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis.

Vaktsineerimine on tänapäeval rahvatervise valdkonnas üks suurimaid kordaminekuid. Viimase 60 aasta jooksul on vaktsineerimine päästnud rohkem laste elusid kui mis tahes muu meditsiiniline sekkumine. Tänu vaktsineerimisele pääseb maailmas igal aastal 2,7 miljonit inimest nakatumisest leetritesse, kaks miljonit vastsündinute teetanusse ja üks miljon läkaköhasse. Nooremal põlvkonnal puudub kogemus olukorrast enne vaktsiinide kasutuselevõttu, kuid nende vanavanemad mäletavad seda aega. Tean isiklikult inimesi, kes surid leetritesse, ja inimesi, kes haigestusid lastehalvatusse.

Vaatamata vaktsineerimisega saavutatud headele tulemustele on mitmes ELi liikmesriigis ja naaberriigis praegu enneolematud vaktsiinennetatavate haiguste puhangud, sest vaktsineerimisega hõlmatus ei ole piisav. Leetrite esinemissagedus ELis on ajavahemikul 2016–2017 kolmekordistunud ning kahe viimase aasta jooksul on leetrite tõttu surnud 50 ja difteeria tõttu kaks inimest.

Tean isiklikult inimesi, kes surid leetritesse, ja inimesi, kes haigestusid lastehalvatusse.

See on äärmiselt šokeeriv. Arstina saan ma üksnes korrata president Junckeri arvamust, mida ta väljendas oma 2017. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus – on vastuvõetamatu, et 21. sajandil surevad lapsed ELis haigustesse, mis peaksid olema juba ammu Maa pealt hävitatud. Arvud osutavad selgelt, et ükski ELi riik ei saa suhtuda vaktsineerimisse kui iseenesest mõistetavasse tegevusse. Arvestades, et vaktsiinennetatavad nakkushaigused ei püsi ühe liikmesriigi piires ning vähene immuniseerimine ühes liikmesriigis seab ohtu kodanike tervise ja julgeoleku kogu ELis, siis on ühisel ELi tasandil tegutsemisel vaieldamatu lisaväärtus.

Selleks, et tõhustada ELi koostööd selle ühise probleemiga toime tulemiseks, esitasin 26. aprillil 2018 poliitilise algatuse vaktsiinennetatavate haiguste kohta. Selles kutsutakse üles võtma ühismeetmeid, et suurendada vaktsineeritust, tagada ELis igaühele vaktsineerimise võimalus ning vähendada vaktsineerimisega seotud ebavõrdsust ja puudusi. Selles soovitatakse meetmeid, millega kõrvaldada vaktsineerituse vähenemise kesksed põhjused.

Näiteks on immuniseerimiskavade puhul üha suuremaks probleemiks vaktsiinikõhklus. Müüdid ja ebateaduslikud väited levivad interneti ja sotsiaalmeedia kaudu üha hoogsamalt. Kuna võltsuudiste vastu pole vaktsiini, on meie eesmärk leida need inimesed, kes on põhjendatult mures ning soovivad paremini mõista enda ja oma pere vaktsineerimisega seonduvat, et neid aidata. Seepärast on komisjoni oluline ülesanne luua veebiportaal, kust saaks vastuseks tegelikule murele selget, läbipaistvat ja kontrollitud teavet.

Vaktsiinikõhklus tervishoiutöötajate hulgas on samuti muret tekitav, sest nemad on meie suurim vara usalduse taastamiseks immuniseerimiskavade vastu. Seepärast on väga oluline investeerida nende haridusse ja tagada, et kogu Euroopa meditsiinikoolide õppekavades käsitletaks vaktsineerimise teaduslikku alust. Tervishoiutöötajate koolitamine peab jätkuma ka pärast diplomi saamist, et nad tunneksid end jätkuvalt vaktsineerimisnõu andes kindlalt.

Kuna võltsuudiste vastu pole vaktsiini, on meie eesmärk leida need inimesed, kes on põhjendatult mures ning soovivad paremini mõista enda ja oma pere vaktsineerimisega seonduvat, et neid aidata.

Probleem on ka vaktsineerimispoliitika ja -ajakavade erinevus ELi riikides. See võib osutuda konkreetseks takistuseks nende jaoks, kes liiguvad elu jooksul mitme ELi riigi vahel. Erinev vaktsineerimise aeg, dooside arv jne võivad põhjustada segadust selle kohta, millist vaktsiini millal peaks kasutama. Selle tulemusena võivad lapsed jääda ilma mõnest vajalikust vaktsiinist. Riikide erinev vaktsineerimispoliitika võib tekitada ka mulje, et vaktsiinide endi suhtes puudub ühtne arvamus. Seepärast soovitan komisjonil ja liikmesriikidel koostada 2020. aastaks suunised ELi vaktsineerimise üldise ajakava kohta ning ühtlustada riiklikud ja piirkondlikud vaktsineerimiskavad.

Vaktsiinide puudus on samuti oluline takistus. Kuna ELi üks põhiväärtus on solidaarsuspõhimõte, tuleks vältida ebavõrdsust riikide ja piirkondade juurdepääsul vaktsiinidele ning luua vaktsiinide vajaduse ja varude kohta ELi virtuaalne andmeait. See aitaks liikmesriike tootmishäirete või erakorraliste sündmuste korral. Lisaks peame tegema koostööd, et töötada välja võimalused füüsilise vaktsiinide varu jaoks, mida kasutada tõsiste haiguspuhangute korral. Samuti vajame uusi vaktsiine, peame täiustama olemasolevaid ning tegema koostööd, et tugevdada ELi ja liikmesriikide vaktsiinialast teadus- ja arendustegevust.

Viirused ja bakterid levivad ning on vaid aja küsimus, millal probleemist saab kogu ELi hõlmav probleem. 

Need on ainult mõned kavandatud meetmed. Kuna kaalul on nii paljude inimeste elu, peame rohkem pingutama, et tõsta vaktsineerituse taset kogu ELis. Samuti on selge, et seda probleemi ei saa jätta ühe või mõne riigi poolt eraldi lahendatavaks. Viirused ja bakterid levivad ning on vaid aja küsimus, millal probleemist saab kogu ELi hõlmav probleem. Uuendatud ühismeetme käivitamisel loodame liikmesriikide, piirkondade, lapsevanemate ning tervishoiu-, haridus- ja teadusuuringute valdkonna kõigi partnerite pühendumusele, et kõik ELi kodanikud, olenemata kodakondsusest ja vanusest, saaksid kasu elupäästvast vaktsineerimisest.