Talvine meeleavaldus Venemaa saatkonna ees Berliinis, millega nõuti selles riigis pressivabadust.

FOTO: SCANPIX

Vaadates ajakirjandusvabaduse olukorda maailmakaardil, leiame 180 riigi seas 12. kohal paikneva Eesti justkui oaasis. Organisatsiooni Piirideta Reporterid (Reporters Without Borders) äsja ilmunud pressivabaduse indeks paigutab meid ühte rühma koos Põhjamaade, Islandi, Šveitsi, Hollandi, Belgia, Austria, Saksamaa, Portugali, Iirimaa ja Luksemburgiga. Lisame Jamaica, Costa Rica ja Uus-Meremaa ning saamegi selle osa maailmast, kus sõnavabadus on parimal järjel.

Sellesse klubisse ei saa end keegi rahaga sisse osta ega mingite mahhinatsioonidega liikmeks meldida. See on klubi, millest väljakukkumine on tunduvalt lihtsam kui selle saavutamine või kord kaotatud positsiooni taastamine. Vabaduse väärtus avastatakse ikka alles siis, kui see kaotatakse. Demokraatia murenemise hind on teadagi ränk ja valusate tagajärgedega.

«Peale selle, et minult oli röövitud ema, tundsin ka, et minult oli röövitud mu riik,» on öelnud mullu tapetud Malta ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia poeg Paul. Caruana Galizia, kes kirjutas korrumpeerunud võimust, tapeti autopommi plahvatusega mullu oktoobris ning kogu ühiskond tundis end ohustatuna. Tänavuses pressivabaduse indeksis langes Malta 18 kohta 65. kohale Nigeri ja Malawi järele.

Slovakkias mõrvati veebruaris uuriv ajakirjanik Ján Kuciak ja tema kihlatu, mis tõi kaasa valitsusliikmete tagasiastumise ja suurimad meeleavaldused riigis pärast raudse eesriide langemist. Kuciak käsitles poliitikute võimalikke sidemeid organiseeritud kuritegevusega. Pressivabaduse indeksis on Slovakkia mullusega võrreldes kümme kohta allpool, 27. kohal Namiibia järel.

Eestil on kahtlemata põhjust rahul olla. Ajakirjandus täidab oma rolli, eneseregulatsoon toimib. Ühiskonnas on hakatud ka järjest enam mõistma, et olukord, kus üleilmsed meediagigandid röövivad kohalikult turult reklaamiraha, vajab lahendust.

Piirideta Reporterite raporti Eestit käsitlev osa hoiatab munitsipaalmeedia mõju eest majanduslikult nõrgemal järjel olevatele väljaannetele. Kuid suuremgi mure on halvenev olukord Euroopas – võimude surve vabale sõnale Tšehhis, Ungaris, Poolas ja mujal –, mis puudutab meid kõiki, kes me kuulume euroliidu väärtusruumi.

«Vaba meedia ja sõnavabadus on Eesti nüüdiskultuuri identiteedi osad. Sellel alusel vastandume kontrastselt illiberaalsele Venemaale,» kirjutas demokraatiauurija Peet Kask hiljuti Postimehes (PM 9.04). Pressivabaduse indeksit tasub silmas pidada, kui hakatakse rääkima, kelle teavet tasub uskuda ja kelle oma mitte. Kui antakse hinnanguid mürgitamisele Ühendkuningriigis, pommitamisele Süürias või mõnele muule rahvusvahelisele sündmusele.