Pealtnäha väikesed asjad suurendavad lapsevanemate turvatunnet, kirjutab organisatsiooni IRLi Noored aseesimees, kahe lapse isa Karl Sander Kase.

Iga laps väärtustab oma ema või isaga veedetud aega ning just seetõttu peaks olema töö- ja pereelu ühitamine lapsevanema jaoks võimalikult lihtne. Kahjuks oleme olukorras, kus riik pakub peredele tuge sõltuvalt lapsevanema ametikohast. Eesti rahvastikuprobleemi lahendamiseks on küll vaja pikaajalist strateegiat, kuid see ei tähenda, et me ei võiks juba täna alustada sammudega, mis aitaks tuhandeid peresid.

Alustuseks võiksime senisest enam pöörata tähelepanu lapsevanematele, kes töötavad ebaregulaarsete töötundidega ametikohtadel. 2015. aasta Eesti tööjõu-uuringu andmed näitavad, et arvestatav osa väikelastega leibkondadest töötab õhtuti, öösiti ja nädalavahetusel. Me teame, et tööpäeva ja tööaja mõiste on aastate jooksul märkimisväärselt muutunud. Alles jäävad ka meedikute, päästjate töökohad ja teised ametid, mis nõuavad tavalisest enam paindlikkust. Tänast olukorda vaadates tuleb välja, et lastehoiusüsteem süvendab valge- ja sinikraede lõhet. Kontoritöötajatele pakutakse riigilt hüve, samas kui nn eesliini töötajad (operaatorid, teenindajad) peavad ise hakkama saama.

Sellised ametikohad seavad pinge alla perekonnasuhted, kuid just perekond on rahvastikupoliitikas see kõige tähtsam üksus. Riigipoolne tugi leibkondadele, kus üks või mõlemad vanemad töötavad õhtuti, on kahjuks märkimisväärselt väiksem kui neile peredele, kus lapsevanemad töötavad traditsioonilistel kellaaegadel. Veider, et samal ajal kui töö on muutunud mitmekesisemaks, on lastehoiu teenused jätkuvalt paindumatud ning eeldavad üheksast viieni tööpäeva. Tuleb arvestada, et tänases maailmas on põlvkondade vahelised sidemed nõrgenenud ning seetõttu on lastehoid on kujunenud perede jaoks kõige olulisemaks teenuseks. Riik peab selles valdkonnas lapsevanematele appi tulema!

Tugisüsteemide puudumise tõttu on tekkinud olukord, kus märkimisväärne osa perekondadest on sunnitud otsima kompromissi. Kompromissi tulemusena on üks vanematest lapsega kodus ning teine veedab õhtud, ööd või nädalavahetused tööpostil. See seab ohtu peresidemed ja tekitab pingeid, sest vanemad ei leia teineteise jaoks enam aega. Perekond maksab selliste raskuste eest omavaheliste sidemete hinnaga, kuid jäik lastehoiusüsteem tabab eriti valusalt üksikvanemaid. Ebakindluse tõttu lükatakse edasi aga järgmiste laste saamine.

Kui me soovime selliseid probleeme ennetada, peab lastehoiu teenus muutuma senisest paindlikumaks. Üks võimalus oleks lasteaedade lahtiolekuaegu pikendada, kuid see meetod töötaks ennekõike suuremates omavalitsustes. Väiksemates piirkondades võiks pakkuda lapsevanematele kompensatsiooni lapsehoiuteenuse kasutamise eest. Meie ettevõtjad teavad, et töö ja pereelu ühitamine ei ole ainuüksi töötaja probleem, kuid arenguruumi veel on ning tööandjaid tuleks motiveerida looma senisest rohkem kaugtöö ja miks mitte ka lapsehoiuvõimalusi. Just sellised pealtnäha väikesed asjad suurendavad lapsevanemate turvatunnet ning koostöös teiste meetmetega aitavad kaasa rahvastikuprobleemi lahendamisele.