Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Nõukogude estraadimuusika kontsert «Krasnaja strela» on tekitanud Eesti avalikkuses seinast seina arvamusi. Minu maitse järgi see ettevõtmine ei olnud, aga kindlasti ei soovi ma Gustav Adolfi gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri rahvavaenlaseks tembeldamist. Siltide panemist võiks siin vabariigis tõesti vähem olla.

Paari asjaga tahaks siiski vaielda ja mõne koha pealt veidi edasi liikuda. Jutt sellest, nagu oleksid laulud olnud apoliitilised, on muidugi ilus, aga igaüks, kes on kokku puutunud nõuka-aegse repertuaari kinnitamisega, teab, missugune sõel tuli läbida, et laul üldse lavale ja eetrisse pääseks. Niiöelda apoliitiline laul oli poliitika osa, sest oli kirjutatud juba nii, et see vastaks kõikidele nõukogude kriteeriumidele.

Ja tõepoolest – mina ei kuulunud ka nende hulka, kes nende lauludega oleks üles kasvanud. Muidugi ma teadsin, et need laulud on olemas, aga see ei olnud midagi sellist, mida kuulata kassettmakilt või grammofonilt. Kuulasime ikka eesti pop-muusikat ning üritasime jahtida välismaised laule. Kassetid käisid käest kätte, neid lindistati üle (eriti väärtuslik oli 1980. aastate lõpus ilmunud kahe auguga kassettmakk, kus sai ilma juhtmeteta ühelt kassetilt teisele salvestada).