Peep Talving

FOTO: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Alguses tundub Eestis kõik väga lihtne. Ent pärast tagasipöördumise «mesinädalaid» võib tagasitulija hakata igatsema eelmise elu järele, arutleb veerandsada aastat välismaal elanud tippkirurg Peep Talving.  

Tagasi pöördutakse mitmel põhjusel – peresidemed või rahvuslik nostalgia neile eestlastele, kes pole kunagi Eestis elanud. Kes varem Eestis elanud, tulevad enamasti tagasi pereasjaoludest tingituna või ka uusi võimalusi uurima uues ja kiiresti muutuvas Eestis.

Ma ei ole veendunud, et tullakse alati jääma, aga tullakse kaema, kas see paljulubav Eesti on ikka see, millest unistati.

Alguses tundub Eestis kõik väga lihtne. Kohtad kenasid inimesi, lood sidemeid ja kõik tundub põnev. Külastad linnu ja ruume ning leiad, et Eesti on kenasti arenenud maa. Dokumentide ja ametkondadega asjaajamised sujuvad ning olenevalt sellest, kas töö on varem kokku lepitud või mitte, võib ka töine areng alata.

Tulijal on palju globaalseid mõtteid, mis tekitavad alguses kuulajates huvi. Kuulajad tajuvad, et värskete ideede ja tegemistega saab mitmeid asju muuta ning tänu uutele arengutele saavad ka nemad kasu. Mingi hetk saavad need mõtted tagasipöördujal aga otsa, sest keegi ei genereeri lõpmatuseni suurepäraseid lahendeid.

Eestisse naasmisel mängib rolli ka see, milliselt positsioonilt tagasipöörduja tuleb. Neeme Järvi kohta võib vaevalt väita, et ta naasis Eestisse, sest ta ei saanud hakkama. Tagasi tulles oli tal aga tugev visioon, suur kogemus ja nõudmised, mis võisid panna kohaliku pelgama ja vastu töötama. Sama võib juhtuda ka teiste ekspertidega, kes naasevad.

Ma ei ole veendunud, et tullakse alati jääma, aga tullakse kaema,  kas see paljulubav Eesti on ikka see, millest unistati.

Ekspert-tagasipöördujal on kogemusi teistest keskkondadest ja tema visioon võib olla erinev või suurem võrreldes kohalolijatega. See võib tekitada teatud pingeid. Tagasipöördujal tuleb tegeleda oponentidega, kellega tekib erimeelsusi või kes segavad kohanemist. Need kriitikud võiksid mõista aga seda, et tagasipöörduja on võtnud riski tulla Eestisse tööle, teenides väiksemat tulu. 

Palju suuremeelsem oleks olla tagasipöördujale toeks isegi siis, kui ta ei tatsa kohalikku tantsusammu täpselt nagu eeldatud ja siin varem tehtud. Palju oleneb loomulikult, mis alal ja mis meeskonda tagasipöörduja satub.

Eestis on kindlasti inimesi, kes võtavad kiiresti vastu positiivseid sisendeid. Mujal õpitu võib vahel murda ka siinseid suluseise ja seda võetakse positiivselt. Samas, eestlane ei omanda väga kiiresti võõraid kombeid ja sellega peab tagasipöörduja ka arvestama.

Mind tunnustati saabudes rikkalikult tiitlitega nagu meditsiinimõjutaja, aasta arst, aasta meditsiinivaldkonna õppejõud, mis ongi mujal õpitu ja siinsete initsiatiivialgatuste tunnustus. Tunnustused tekitasid loomulikult enesekindlust ja uusi algatusi, aga see aeg saab ühe-kahe aastaga läbi.

Mis veel puudutab mujal õpitut, siis kohalik kaastöötaja, kes ei ole ise akadeemilist karjääri teinud, ei pruugi üldse aru saada, kui palju on tagasipöörduja pidanud välismaal pingutama ja läbilöömiseks kohalikest rohkem tööd tegema. 

Mesinädalad saavad lõpuks läbi

Pärast tagasipöördumise «mesinädalaid» võib tagasitulija hakata igatsema eelmise elu järele. Kohalik keskkond saab nähtud ja võib tekkida tunne, et varasemas keskkonnas oli midagi suuremat ja vabamat. Leiad, et palju on võõrast ja paljuga ei saagi kohaneda. Tekib natuke hirmutav tunne, et mis ma tegin ja miks ma tulin.

Tagasipöörduja, kes ei ole Eesti keskkonnas kasvanud, on teistsuguste arusaamadega ja kohalik keskkond hakkab teda vaikselt muutma. Väga vastumeelne on muuta oma arusaami ja väärtusi eelmisest elust kui oled täiskasvanud indiviid. Eelmise elu professionaalsed kandetalad aga ei pruugi olla siin mõistetavad ja see õõnestab tagasipöörduja enesekindlust ja tekitab seesmisi konflikte. 

See võib viia selleni, et kui vanas keskkonnas tekib pakkumine, võib osa tulijatest vaagida tagasiminekut. See on tegelikult mõtlemise koht: kas rahvuskaaslaste ja ka maksumaksjate lahkumised on riigile ja rahvale kaotus või mitte.

Eelmise elu professionaalsed kandetalad aga ei pruugi olla siin mõistetavad ja see õõnestab tagasipöörduja enesekindlust ja tekitab seesmisi konflikte. 

Ühtset struktuuri või nii-öelda sõelkontrolli, mis omab ülevaadet tagasipöördujatest minu teada riigil ei ole. See võiks olla läbi mõeldud.

Ma arvan, et riik pole pööranud tähelepanu sellele, kuidas kasutada kõiki väljaspool elavaid rahvuskaaslasi ning kuidas neid eestluse ja riigi kasuks pöörata. Jah, väliseestlased teevad suulist reklaami oma eesti päritolu kohta maailmas, aga süsteemset sihikindlat eesmärki nad täna Eesti jaoks ei täida. Siin on mõtlemise koht.

Olen hariduse saanud ja töötanud Rootsis, Suurbritannias, Aafrikas ja USAs ning samuti omandanud suure kogemuse akadeemilises õppetöös. Sarnaselt minuga on enamikul tagasipöördujail pika hariduse eest kopsakas õppelaen. Eesti riik võiks endalt küsida, kas ei peaks aitama tagasipöördujat seda laenu tasuda, kuna kvalifitseeritud tagasipöörduja on «mitme miljoni eurone kingitus», kes peab Eestis tööl olles tasuma oma õppelaenu. 

Kokkuvõttes tundub mulle, et väliseestlaste kaasamine Eesti siinse ühiskonnaga on riigi poolt süsteemitu retoorika. Tagasitulekud on ajendatud tulijate nostalgiast sõprade ja pere järele, aga tagasipöördumised ei ole tingitud Eesti enda vajaduspõhistest pakkumistest.

Eestlasi peab ootama tagasi koju, aga kui nad tulevad, siis ei oska Eesti nendega eriti midagi pihta hakata, kuna tulijad räägivad küll eesti keelt ja on sama päritolu, aga nad jäävad sageli pikaks ajaks ikka välismaalasteks. Täiskasvanud ja arenenud tagasipöörduja tuleb Eestisse pagasiga, kus on silmaringi, oskusi, uudsust, aga ka paljut, mis jääb kauaks, kui mitte alatiseks, arusaamatuks kaasmaalastele, kes on terve elu Eestis elanud. 

Peep Talving oli Eestist ära 1987–2013, õppinud ja töötanud Rootsis, Suurbritannias, Aafrikas ja USAs.