Aimar Altosaar

FOTO: Kaja Vajak

Vaatamata levinud eelarvamustele on vanemad inimesed samamoodi valmis muutusteks ja õppimiseks nagu nooremadki, kui ühiskonna laialt levinud eelarvamused ei sunniks vanemaid tööotsijaid ennast viletsamaks tunnistama ning tööandjaid kartma endast vanemaid ja kogenumaid, kirjutab sotsioloog, Vabaerakonna liige ja MTÜ Kuldliiga algatus juhatuse liige Aimar Altosaar. 

«Töö on töö, ei vana ega uus – kui selle eest palka makstakse!». Selline võiks olla tavaline vastus, kui küsida, mis on uus töö. Meie esivanematel oli asi selge – töö pidi sõna otseses mõttes tooma leiva lauale ja hoidma tare soojas, lapsed pidid olema hoitud ja võimude ees kohustused täidetud. Ilma tööta ei saadud kuidagi, kui polnud õnne sündida mõnes lossis siidikardinate taga.

Viimase saja aastaga on töö mõiste palju avardunud. Leiba või mida tahes me selle asemel sööme, on vaja lauale ikka, kuid me ei tooda seda enam ise. Me ei tee isegi neid riistu, millega leivavilja kasvatatakse või leiba küpsetatakse ning meie tööks on üsna tihti tegevus, mida meie vanavanavanemad poleks mingil juhul osanud tööks pidadagi. Kui oleks argumendina käidud välja, et selle eest saadakse ju raha, mille eest leiba osta, oleks seda peetud millekski selliseks, millest aus ristiinimene peaks kindlasti hoiduma.

Olles juurtega veel 20. sajandis ning mõjutatuna Nõukogude Liidu aegsest plaanimajanduslikust materialismist, oleme harjunud tööks ja igasuguse rahvusliku rikkuse allikaks pidama mingi mateeria hankimist, töötlemist, transportimist või säilitamist. 

Vaimset ja sotsiaalset  tegevust on hakatud tööks pidama alles siis, kui töö tootlikkuse kasvades arenes professionaalne teadus ja meelelahutusäri. Kunagistest laadaveiderdajatest ja laupäevaste simmanite pillimeestest on tänapäeval saanud näitlejad ja lauljad, šamaanidest superstaarid, kellel edu korral pole ka leivast laual puudust.

Seppade ja teiste külameistrite asemel on tehnoloogid, disainerid ja tootearendajad, nupumeestest – mõistatuste lahendajatest on saanud teadlaskond. Tänapäeval kõige mõjusam – IKT (infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni) spetsialistide vennaskond on välja kasvanud ilmselt kõigist nimetatutest. 

Kunagistest laadaveiderdajatest ja laupäevaste simmanite pillimeestest on tänapäeval saanud näitlejad ja lauljad, šamaanidest superstaarid, kellel edu korral pole ka leivast laual puudust. 

Industriaalajastul väljakujunenud töökohtade struktuur ja töötegijatele esitatavad nõuded muutuvad. Füüsilise töö välja tõrjunud masinate juures tehtav töö asendub järjest enam IT-võrkudes tehtava tööga. Olgu need siis tootmisprotsesside juhtimised, logistilised lahendused, teenindus, juhtimine ja haldus. Füüsilise töö ajastul oli kõige olulisem inimese füüsiline jõud ja vastupidavus, masinatöö ajastul tehnilised oskused ja taiplikkus, uuel ajastul aga paindlikkus ja sotsiaalsed oskused.

Peamiseks tööks muutub suhtlemine teiste inimestega kas otse või IT vahendusel. Töö sisu pole mitte materiaalse substantsi liigutamine või muundamine, vaid sotsiaalse keskkonna sidususe ja adekvaatsuse tagamine. Sest konkreetsete tehniliste oskustega masinateenindajate asemel vajab tuleviku majandus õppimisvõimelisi, sotsiaalsete oskustega, kõrge töömotivatsiooniga isiksusi.

Erinev kogemus tuleb kasuks, mitte ei takista uutel töökohtadel kohanemist. Töötegijad kujundavad järjest sagedamini töökohti oma näo järgi, sest tööde iseloom eeldab isiksuslikku panustamist. Mis omakorda eeldab, et töötajad soovivad juhtidelt enda tunnustamist väärika kogukonna liikmena, mitte tundetu masinaosana. Tunnevad oma töökohal end hästi, nende mõtteid ja ideid arvestatakse ning nad on tunnustatud.

Uus töö võib tõsta hinda vanemad inimesi, sest robotiseerimise ja kõrgetehnoloogiate leviku tõttu jääb füüsilist tööd ja energiat nõudvaid töökohti järjest vähemaks. Tänapäeval läbivad paljud inimesed oma tööelu jooksul 2–3 tööelutsüklit – peale kutse- või kõrgkooli lõpetamist omandatakse 10–20 aasta pärast mingi teine eriala ning keskeas siirdutakse hoopis kolmandale tööelu ringile. Kui ei ole tegemist just väga pikka õpinguteaega nõudvate spetsialisti ametitega, võib enamikul töökohtadel hakkama saada järjest suurem osa inimesi, sest kogu spetsiifilise osa tööst teeb ära tehnika.

Eestis on tegelikult sadu tuhandeid inimesi, kes on rakendatud nende võimetest mitu taset allpool või on üldse jäänud tööturult kõrvale.

Peamisteks tööjõu kvaliteeti määravateks väärtusteks on töötegemise isu ja valmisolek muutusteks ja elukestvaks õppeks. Vaatamata levinud eelarvamustele on vanemad inimesed samamoodi valmis muutusteks ja õppimiseks nagu nooremad, kui ühiskonna laialt levinud eelarvamused ei sunniks vanemaid tööotsijaid ennast viletsamaks tunnistama ning tööandjaid kartma endast vanemaid ja kogenumaid.

Eestis on tegelikult sadu tuhandeid inimesi, kes on rakendatud nende võimetest mitu taset allpool või on üldse jäänud tööturult kõrvale. Enamasti on nad üle 50-aastased, kuid juba 40–50-aastased tajuvad sageli tõrjumist tööturul nende vanuse tõttu. Meie töökultuuri ja juhtimise madala kvaliteedi tõttu ei tunne 2/3 tööl käivatest inimestest, et nende töö neid rõõmustaks ja oleks tähenduslik.

Eitamata palgakomponendi olulisust, näitavad rahvusvahelised uuringud, et tänapäeval hindavad inimesed järjest enam tehtava töö mõttekust ja töö tegemisest saadavat rahulolu. Rahuolematu ja pinges inimene ei ole loominguline ning ootab vaid oma tööpäeva lõppu.

Uues majanduses, kus on suurem kaal sotsiaalsetel oskustel ja pühendumisel, läheb kõiki inimesi vaja. Sest igaühel on eriline annete ja kogemuste bukett, mis võib rikastada ja muuta tootlikuks väga erinevaid töökohti. Selleni jõudmiseks peab oma osa andma ka riigisektor, sest vananenud tööseadusandlus ja institutsioonid ei aita järgmisi samme teha ei ettevõtjatel ega tööpakkujatel. Uus majandus vajab uusi lahendusi, mille leidmiseks peavad tegema koostööd nii ametnikud kui teadlased, huvikaitseühendused ja koolitajad, ettevõtjad ja haridussüsteem.


Homme Nordic Revali hotellis toimuval Kuldliiga konverentsil «Parimad lahendused tööjõuturul ja uus majandus» osalejad püüavad samuti aidata kaasa vajalike tööturulahenduste leidmisele.