Kuna regionaalse arengu eesmärke ei ole paarikümne aasta jooksul saavutatud, on vaja uut lähenemist. Kui me midagi uut ei proovi, valime paratamatult Tallinna linnriigi.

FOTO: Scanpix

Eesti juubeliaastal oleme otsinud suurt ideed, mis võiks olla meie riigi lipukirjaks järgmise aastasaja künnisel. Meil on paljus põhjust olla uhke ja rõõmus Eesti edusammude üle. Nüüd on õige aeg hetkeks seisatada, et pidada aru, kas ikka tahame samas suunas jätkata, soovitab doktorikraadiga ruumilise keskkonna planeerija Mart Hiob.

Veebruari keskpaigas tuli avalikkuses jutuks Eesti jagamine kaheks piirkonnaks Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika raames. Võib öelda, et sellega oleme lootusetult hilinenud – Eesti on juba ammu kaheks jagatud, kuigi dokumentides see nii kirjas pole. Lõhe kahe Eesti vahel kasvab pidevalt. Enesele seda täielikult teadvustamata oleme riigi arengutee väga selgelt ära määranud. See on tee Tallinna linnriigi loomisele.

Kahetsusväärselt ei ole Eesti kaheks jagamisel kuigi palju tähelepanu saavutanud küsimuse põhituum: kuidas kasutada Euroopa tõuketoetusi Eesti piirkondliku arengu tasakaalustamiseks, milleks need eelkõige mõeldud on. Lahenduste pakkumise asemel kuuleme nii ametnike kui ka poliitikute suust hoopis muret selle pärast, et äkki ei suudeta kogu meile pakutavat raha väljaspool Harjumaad mõistlikult ära kasutada. Mainimata, et selle raha kulutamine Harjumaal oleks vastuolus nii abi eesmärgi kui ka meie enda seatud sihtidega tasakaalustatud arengust.