Panama leke aitas panna kõlavaid pealkirju ja müüa ajalehti, kuid ei andnud põhimõtteliselt uusi teadmisi. Ka enne Panamat oli üldteada, et maailma rikkad ja ilusad üritavad võimalusel maksudest kõrvale nihverdada. Erand pole ka Eesti rikkad ja ilusad. Eesti majandus on globaalse majanduse osa ning oleks imelik, kui siin midagi teisiti oleks. Seetõttu pole ime, et tänaseks on päevavalgele tulnud ka eestlaste seosed Panamaga. Ei maksa imestada ka tänases lehes ilmunud loo üle, mis heidab valgust nn. Malta paberitele ja sellele, kuidas nimekad eestlased oma aktiive liigutavad.
Panamast räägiti kuni 2016. aastani vähem, kuna küsimus on keeles. Offshore’idest teatakse üldse tänu sellele, et ühest küljest nendega võideldakse ja teisest küljest on suur hulk kõrgelt kvalifitseeritud advokaate, kes jõukatele klientidele selles vallas oma abi ja teenuseid müüvad. Rahvusvaheline suhtluskeel on inglise keel ja seetõttu teatakse ingliskeelseid offshore-firmasid paremini. Hispaaniakeelsed offshore’id polnud pikka aega ei anglosakside ega teiste klientide hulgas populaarsed, aga kui algas massiline võitlus offshore’idega, hakkas suurkapital otsima vaiksemaid randu.
Panamalased ise armastavad öelda, et probleem pole mitte see, et neil on offshore-piirkond, vaid see, et teistes maades on liiga kõrged maksud. Panamas on maksud madalad. Käibemaks on näiteks peaaegu nulli lähedal ja vaesemad inimesed ei pea üldse tulumaksu maksma. Auto, mille hind Eestis on 30 000 eurot, maksab Panamas kolm korda vähem. Nõnda pole ime, et sellised riigid nagu Panama meelitavad rikkaid nii Eestist kui ka mujalt maailmast.
Kunagi ütles Boliivia president Evo Morales, et probleem pole mitte selles, et tema maa narkootikume toodab, vaid selles, et mujal neid tarvitada ei osata. Samamoodi suhtutakse offshore-maades ka offshore’idesse. Siiski peaks offshore-piirkondade järelevalve alla võtmine või süsteemi likvideerimine olema eesmärk neil riikidel, millest kapital kaugetele rannakestele välja voolab.
