Juhtkiri: hundi ja siili heitlus

Päeva karikatuur 24.04.2018. Foto: Urmas Nemvalts

Kuuldused siili ja hundi heitlusest rahvuslooma valimistel tekitasid toimetuses väga suurt elevust. Kogu meie fantaasialendu ei sobigi siinkohal edasi anda.

Rahvuslooma valimises oli kindlasti potentsiaali selleks, et pidada pikki aastaid kestvaid tulikuumi debatte umbes nagu kooseluseaduse või mõne ausamba asukoha ja kujunduse üle. Seepärast on ühtaegu nii kahju kui ka hea, et kõrge komisjoni valik tehti teatavaks enne kui siili ja hallivatimehe leerid jõudsid organiseeruda ja kaevikuisse tõmbuda.

Teisalt, tundes kõikvõimalike varasemate samba- ja muude vaidluste ajalugu, ei pea eile välja kuulutatud valik sugugi tähendama, et jääks ära kogu valimistüli lust. Keegi ei keela ju tunnustatud arvamusliidril kirjutada lugu «Hunt valiti kabinetivaikuses» või koguda protestile tuhande kultuuritegelase allkirjad.

Krimipõnevust lisaski juba kahetsusväärne küberrünnak jahimeeste hääletuslehe vastu. Mis küll toimub sellises peas, mis otsustab minna rahvuslooma valimist võltsima? Milline kuri käsi seda rünnakut suunas?

Praeguste keskealiste lapsepõlve telelemmik ei olnud mitte siil, vaid Hunt Kriimsilm (ja tema alaline konferansjee tädi Ruth).

Ennast juba siilileeri mõelnutel tasub lugeda tänasest lehest Valdur Mikita artiklit ning vaadata, milliste kaunite ja veenvate põhjendustega astusid üles hundi esitajad. Siil on muidugi väga tore loom, aga vast näete neid põhjendusi lugedes ka hunti hoopis teises valguses kui varem.

Isegi selle seletamise ja mõttelise hundiga sidumisega on nad hakkama saanud, mida peeti vast siili eeliseks: kokkulangevus eestlaslikuks peetava meelelaadiga. «Hundid hindavad privaatsust ‒ tahavad, et neid rahule jäetaks. Hundid austavad oma vanemaid ja armastavad oma peret. Hunt on karismaatiline. Need kõik on põhjused, miks hunt sobib rahvusloomana Eestit ja eestlasi sümboliseerima.»

Mis loom on esikohal «Karulaane jenka» refräänis? Loomulikult kriimsilm. Siilipoiss on karuoti ja rebase järel alles neljandal kohal. Praeguste keskealiste lapsepõlve telelemmik ei olnud mitte siil, vaid Hunt Kriimsilm (ja tema alaline konferansjee tädi Ruth). Muidugi võiks tuua näiteid ka halbadest telehuntidest, aga kas siis peab joonduma just kehvema iseloomuga tegelaskujude järgi?

Ühtpidi võib nüüd tunduda, et meil hakkab kõikvõimalike elusolendite ja muu looduses leiduva rahvuslikuks kuulutamise ring täis saama. Meil valitakse isegi aasta mulda. Kas teadsite, et 2018. aasta muld on segametsade punakaspruun näivleetunud muld?

Teisalt võib see tunne olla hoopis märk kinni kiilunud fantaasiast. Kindlasti on nii elus- kui ka eluta looduses veel küllaga seda, mille ette võiks panna tiitlid rahvus- või äärmisel juhul aasta. Seega on olemas ka variant, et olgem rahvuslooma hundi üle rõõmsad ja võtkem tülitsemiseks mõni järgmine teema.