/nginx/o/2018/04/23/7805184t1h5137.jpg)
Kujutage endale ette lennukit, mis lendab kusagil kümne kilomeetri kõrgusel, kiirusega 850 km/h. Illuminaatori taga on 60 miinuskraadi. Lennukil ilutseb suur kiri Eesti Vabariik. Stjuardessid sebivad vahekäigus ja valavad reisijatele teed ja kohvi. Ühtäkki jääb üks mootor vait, seejärel ka teine. Lennuk kaotab kiirust ja lennukinina hakkab maa suunas vajuma. See ei jää märkamata reisijatel, kes hakkavad ärevaks muutuma.
Muidugi võib küsida, kus kurat olid piloodi ja tema meeskonna silmad? Või kas kütusenäidik oli korras? Äkki ei tunne hoopis maapealne hooldusmeeskond oma tööd? Küsimusi on palju, kuskil läks midagi nihu. Reisijad on hämmelduses.
Valjuhääldisse ilmub Urve Palo hääl, kes teatab, et kuna kütust enam pole, siis tänu tõusvatele õhuvooludele võime lennata veelgi kõrgemale, ning kuni selleni, kui temast sai meeskonnaliige, siis lennuk polegi kütuseta veel kunagi varem nii kõrgele ja kaugele lennanud. Mõni kergeusklik usub, ülejäänutel läheb Palo juttu kuuldes pea halliks. Järgmisena kostab salongis valjuhääldist Kadri Simsoni närviline hääl, kes teatab, et kütuse varastas paakidest eelmine meeskond, eesotsas Kristen Michaliga. Selles, et lennuk kõrgust ja kiirust kaotab, on süüdi kadestajad ja vaenlased. Kuid see veenab väheseid. Keegi salongis karjatab: issand, me kukume alla!
Lõpuks sekkub kapten ise. Valjuhääldist kostab Jüri Ratase flegmaatiline madal hääl: piloodi kritiseerimine ei aita. Parem lehvitage salongis kõik korraga oma käsi nagu tiibu ja kõik läheb hästi. Pilooti on lihtne kritiseerida. Need, kes kritiseerivad, lõpetagu ise lennukool ära ja juhtigu mõni aastat lennukit. Pealegi, kes rahul pole, võivad kohe nüüd lennuki pealt maha astuda.
Samal ajal käib kokpitis kõva sagimine ning äge rapsimine. Kistakse kõiki kange, mida on võimalik kista. Lennuk kogub kiirust, ent kaotab kõrgust. Reisijad näevad õudusega, et maa tuleb lähemale. Siis õnnestub meeskonnal lennukinina mõneks ajaks üles saada ja kõrgemale planeerida, kuid lennuk hakkab kaotama kiirust ja ühel hetkel hakkab saba ees maa poole alla sadama.
Nüüd kaotavad oma närvid nõrgema närvikavaga meeskonnaliikmed ja lähevad langevarju järele. Esimesena hüppab lennuki pealt maha Jevgeni Ossinovski, kes seni üritas sarnaselt teistega veenda reisijaid selles, et kuuldused kütuse lõppemisest ning lennuki pikeesse minekust mõtlesid välja vastased ning nende palgatud tallalakkujad – nimelt just nemad olevat Ossinovski jutu järgi kallutanud maad nõnda, et näiks, nagu lennuk kukub alla. Mõni meeskonnaliige vaevleb alkoholi jääknähtude käes ja ei saa aru, mis toimub. Kuid teised jätkavad reisijate rahustamist, kisuvad endiselt juhtkange, kuid otsivad samal ajal taga oma langevarje.
Kõik tegelased on välja mõeldud. Sarnasus tõsieluga on juhuslik.