/nginx/o/2018/01/21/7502267t1h5c38.png)
:format(webp)/nginx/o/2015/01/20/3694579t1h90e7.jpg)
Ilmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks mõjutanud loodusmaastike kujunemist, aga ka inimeste keelt ja kultuuri rohkem kui hunt, kirjutab äsja rahvuslooma aujärjele tõusnud võsavillemit portreteerides kirjanik Valdur Mikita.
Tellijale
Valdur Mikita: hundimaastikud. Miks passib just susi eesti rahvusloomaks? (22)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hundi kui rahvuslooma kaalumise argumendiks kerkib tõsiasi, et siiani ei ole eesti rahvusmärkide hulka arvatud ühtegi metsaga seotud liiki. Suitsupääsuke ja rukkilill seostuvad eeskätt põllundusliku talupojakultuuriga, rahvuskala räim ja rahvuskiviks valitud paekivi merega ning meie rahvuseepos «Kalevipoeg» pole samuti just küttide-korilaste metsaeepos, kuigi animistlike uskumuste jälgi võib sealt leida üllatavalt rohkesti.
Nii oleks hundi rolliks rahvusliku sümbolina teatava tasakaalu loomine põllu- ja metsaelu vahel, mis on kujundanud eesti kultuuri olemusliku palge pikkade sajandite vältel.