Oudekki Loone.

FOTO: Eero Vabamaegi / PM/SCANPIX BALTICS

Endised koloniaalriigid ei tohi mingil juhul oma ekskolooniate vastu kasutada sõjalist jõudu. Süüria oli Türgi koloonia ja pärast sai temast Prantsusmaa koloonia. Prantsuse president kuuldavasti veenis USA presidenti Süüriat pommitama, kirjutab riigikogu väliskomisjoni liige Oudekki Loone (Keskerakond). 

Kolm ÜRO julgeolekunõukogu liiget otsustasid pommitada suveräänset riiki väljaspool igasugust kokkulepitud rahvusvahelist õigust. Kaks neist on endised koloniaalriigid, üks väitis, et tal on tõendid, aga avalikkusega neid ei jagatud. Hiljem on osutunud, et tõenditeks olid meedias avaldatud pildid ja analüüs, et «pildid olid hiljutised». ÜRO keemiarelvade keelustamise organisatsiooni uurimine oli just Süüriasse saabumas. Samal ajal, muidugi, Saudi Araabia teostatud pommitamine Jeemenis on toonud kaasa laiaulatusliku nälja. Jeemeni laste pisaratest me pilte ei näe, Saudi Araabiale anname ainult õnnistuse. Rahvusvahelise poliitika silmakirjalikkus – mõnel lubatakse reegleid rikkuda.

Seadus ja moraal

ÜRO Harta näeb ette kahte võimalust kasutada jõudu suveräänse riigi territooriumil ilma selle riigi nõusolekuta: ÜRO julgeolekunõukogu otsusega või enesekaitseks. Süüria puhul ei olnud täidetud kumbki. Julgeolekunõukogu jõukasutust ei lubanud, Süüria ei olnud ründamas ei USAd, Prantsusmaad ega Ühendkuningriike.

Kas on mingit moraalset õigustust neid kahte printsiipi ignoreerida? Üks tõenäoliselt on: kui autoritaarne võim viib ellu mingi terve ühiskonnakihi hävitamist, siis on kõigil õigus sellele piir panna, kui nad on selleks reaalselt suutlikud. Vietnami sissetung Punaste Khmeeride Kampucheasse päästis ilmselt miljonite inimeste elu. Süüria juhtum siia klassi ei kuulu. Süürias on kodusõda. Sõjas saavad inimesed surma, inimesi tapetakse, keemiarelvade kasutamine on koletu sõjakuritegu, aga ei ole genotsiid, kogu rahva valimatu tapmine.

Alates üheksakümnendatest aastatest on mõned riigid püüdnud luua teist erandit, nime all «humanitaarinterventsioon» või «kohustus kaitsta». Seda õigustatakse arusaamaga, et tavalised inimesed ei tohi kannatada selle all, et maailmapoliitika institutsioonid töötavad aeglaselt, seega, kui riigid on võimelised, siis nad peavad sekkuma inimkannatuste leevendamiseks.

Süürias on kodusõda. Sõjas saavad inimesed surma, inimesi tapetakse, keemiarelvade kasutamine on koletu sõjakuritegu, aga ei ole genotsiid, kogu rahva valimatu tapmine.

USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia rünnak Süüriale ei vastanud tegelikult ka sellele situatsioonile. Eksisteerisid mõningad tõendid selle kohta, et keemiarelva kasutamine võis toimuda (piisavad, et Keemiarelvade keelustamise organisatsioon uurimismissiooni Süüriasse saatis). Puudusid tõendid selle kohta, kes keemiarelva kasutas. Pole mingit kindlust, et rünnak kuidagi aitaks «tavalisi inimesi Süürias» ja väldiks keemiarelva kasutamist edaspidi, ükskõik millise osapoole poolt.

Kolme lääneriigi rünnaku tagajärjel tabatud objektid võisid kunagi olnud olla «režiimi keemiarelvade infrastruktuuri oluliseks osaks», nagu ütles Kenneth F. McKenzie Pentagonist, aga me ei tea, kas need olid seda ka täna. New York Times juhtis  tähelepanu asjaolule, et puuduvad raportid keemiliste vahendite lekkimise jälgedest löögi sihtpaikades. Rääkimata sellest, et kloor on nii laialt tsiviilkasutuses, et selle «varude» hävitamine pole ka võimalik.

Rünnak suveräänsele riigile, millel ei ole suurte rahvahulkade elu päästvaid tulemusi ei ole kuidagi õigustatav. Veel enam, see rõhutab probleemi, et Teise maailmasõja järgsed stabiilsuskokkulepped on aina enam kokku varisemas.

Kokkulepete murenemine

Murenemine algas tegelikult üheksakümnendatel aastatel, kui «humanitaarinterventsiooni» kasutati Iraagi kurdide ja sooaraablaste kaitseks ning hiljem Libeeria ja Sierra Leone kriisidesse sekkumiseks. Rwanda genotsiidi peatamiseks seda põhimõtet ei kasutatud, vaatamata asjaolule, et lääneriikide ja lääne kolmanda sektori organisatsioonide mõju oli situatsiooni eskaleerumisel tuntav. Miljonid inimelud jäid päästmata. NATO 1999. aasta rünnak Kosovole tekitas tugeva rahvusvahelise opositsiooni niisugustele sekkumistele. Siis lepiti enamvähem kokku, et «kohustus kaitsta» saab olla ainult inimkonnal tervikuna, seega ÜRO mandaadi alusel. Mitmed suurriigid ei ole tänaseni kokkuleppega rahul ja väidavad, et neil on õigus ka ühepoolselt «kaitse» põhimõtet ellu viia, vähemalt teatud osas maailmast, võisteldes globaalse või regionaalse «politseiniku, kohtuniku ja timuka» rollile.

Selline maailm on loomulikult kolonialistlik ja väikeriikidele ohtlik. Kui mingil üksikul riigil on õigus ühepoolselt teiste vastu jõudu kasutada vastavalt omaenda otsustele ja nägemustele, siis tähendab see «tugevama õigust», Esimese maailmasõja eelsesse rahvusvahelisse ruumi naasmist.

Kuid sinna naasmine täielikult ei ole meie õnneks võimalik. 29. august 1949 muutis rahvusvahelist ruumi täielikult, maailmas kus nii USAl kui Nõukogude Liidul oli võimekus oma relvade abil hävitada kogu maailm, tekkis ka «kõige võimsamale» motivatsioon kasutada poliitikaks diplomaatiat, sest «kõige tugevama» õiguse kasutamine tähendaks kogu inimkonna, ka selle kõige tugevama, täielikku hävingut.

Kui mingil üksikul riigil on õigus ühepoolselt teiste vastu jõudu kasutada vastavalt omaenda otsustele ja nägemustele, siis tähendab see «tugevama õigust», Esimese maailmasõja eelsesse rahvusvahelisse ruumi naasmist.

Tuumariikide agressioonid, jõukasutus teiste suveräänsete riikide vastu on seega alati oht inimkonnale. Ka USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia mõistsid väga selgelt, et tuleb vältida olukorda, kus ükski vene sõdur nende löögi läbi hukkub. Süüria õhuruumi pidev dekonfliktimine töötab täpselt samal põhjusel: tegelikult ei taha keegi maailma hävitada. Loodame ka, et Iisrael käitub edaspidi ettevaatlikumalt ja osaleb selles dekonfliktimises, muidu võib Iraan tuumaprogrammi poole tagasi pöörduda.

Kuhu edasi?

Oleme uues välispoliitilises maailmas, mis on multipolaarne, kus ei eksisteeri ühte domineerivat jõudu, kes võiks ainuisikuliselt määrata majanduse või poliitika põhimõtteid.

See multipolaarsus on erinev nii külmast sõjast kui eelmise sajandi üheksakümndendate «ajaloo lõpust». Seega, me vajame uusi reegleid, mida kõik osapooled, eriti võimsad tuumariigid, oma huvides tahaksid täita ja kus kõik aktsepteerivad, et kellelgi pole absoluutset võimu ja keegi seda ei püüa. Kõigi riikide, aga eriti väikeriikide, huvides on luua foorum, kus lepitakse kokku nendes uutes reeglites, foorum, kus iga osalise suveräänsust koheldakse võrdselt ja ühelgi riigil ei ole automaatset moraalset eelispositsiooni.

Üks nendest uutest põhimõtetest peaks olema see, et endised koloniaalriigid ei tohi mingil juhul oma ekskolooniate vastu kasutada sõjalist jõudu. Süüria oli Türgi koloonia ja pärast sai temast Prantsusmaa koloonia. Prantsuse president kuuldavasti veenis USA presidenti Süüriat pommitama. Silmakirjalikkus ja kolonialism peavad jääma lõplikult minevikku.