Giza püramiidid.

FOTO: SCANPIX

Lihtne on oletada, et eelajaloolised inimesed olidki vägevate teadusteadmistega analüütilised astronoomid – ent tähtis on meeles pidada, et selles oletuses peegelduvad üksnes meie endi tänapäevased vaated astronoomiale, kirjutab Nottinghami Trenti Ülikooli astronoomia õppejõud Daniel Brown veebiväljaandes The Conversation.

Taevalaotust silmitsedes on meid juba aegade algusest saati hämmastanud selle ilu ja määratu mõistatuslikkus. Loomulikult peetakse astronoomiat seetõttu sageli ka kõige vanemaks teaduseks, mis on inimesi tuhandeid aastaid innustanud. Taevaseid nähtusi kujutavad eelajaloolised koopamaalingud. Ning monumendid nagu Giza püramiidid ja Stonehenge näivad joonduvat täpselt põhiilmakaarte või nende punktide järgi horisondil, kus Kuu, Päike või tähed tõusevad ja loojuvad.

Praegu näib meil olevat raske ette kujutada, kuidas suutsid iidsed inimesed taolisi rajatisi ehitada ja suunistada. See on viinud paljude oletusteni. Mõned pakuvad, et eelajaloolistel inimestel pidid selleks olema mingid teadmised matemaatikast ja teadusest, samas kui teised koguni spekuleerivad, et neid õpetasid tulnukatest külalised.

Kuid mida me tegelikult teame sellest, kuidas mineviku inimesed taevast adusid ja kosmoloogia välja arendasid? 1970ndail rajatud teadusala nimega arheoastronoomia ehk kultuurastronoomia hakkab nüüd asjast arusaama looma. See valdkond ühendab eri teadusharusid nagu astronoomia, arheoloogia, antropoloogia ja etnoastronoomia.

Lihtsakoelised meetodid

Egiptuse püramiidid on ühed kõige muljetavaldavamad iidsed monumendid ja paljud neist on suure täpsusega suunistatud. Egüptoloog William Flinders Petrie korraldas 19. sajandil esimese Giza püramiidide täppismõõdistuse. Ta avastas, et püramiidide aluste kõik neli serva on suunatud põhiilmakaartesse, kusjuures kõigest veerandkraadise kõikumisega.

Kuid kuidas muistsed egiptlased seda teha oskasid? Alles hiljuti esitas Giza püramiide uuriv insener Glen Dash selle kohta selgitava teooria. Ta tugineb iidsele meetodilemille puhul on ida-lääne suuna määramiseks tarvis üksnes varju heitvat vaia ja nöörijuppi. Dash ka visandab, mil moel juba ainuüksi selle lihtsuse tõttu võidi püramiidide ehitusel seda meetodit kasutada.

Kas ehk nõnda see siis oligi? Pole võimatu, ent siinkohal ähvardab meid oht langeda levinud lõksu – hakata tänapäeva maailmapilte, meetodeid ja ideid minevikule kohaldama. Sügavamad teadmised mütoloogiast ning tol ajal tuntud ja kasutusel olnud asjakohastest meetoditest aitavad ilmselt tõepärasema vastuse leida.

Stonehenge.

FOTO: Scanpix

Teaduslikku lähenemismeetodit minevikule rakendades on teadlased varemgi ennatlikke järeldusi teinud. Selline asi juhtus ka Stonehenge'i puhul. 1964. aastal arendas astronoom Gerald Hawkins välja keeruka meetodi, kuidas mõistatusliku monumendi süvendite ja märgiste abil päikese- ja kuuvarjutusi ennustada. Ometigi ei tähenda see, et Stonehenge oligi just selleks mõeldud.

Edasised sammud

Mineviku mõistmiseks peame mingi idee toetuseks kaasama eri lähenemisi teistest teadusharudest. Lisaks peame mõistma, et iialgi ei saa olla vaid ühtainust seletust või vastust sellele, kuidas mingit monumenti võidi suunistada või kasutada.

Kuidas siis kultuurastronoomia seletaks püramiidide joondumist? 2001. aastal valminud uurimistöö pakub välja, et võtmeks võisid olla Suure Vankri tähtkuju kaks tähte – Megrez ja Phecda. Need tähed on nähtaval kogu öö ja nende madalaima asendi järgi öises taevas võimaldab põhjakaart kindlaks määrata iidne ajamõõtevahend «merkhet» ehk tähekell – ripploodi ja puidust käepidemega rõhtne varb, mille abil saab jälgida tähtede joondumist.

Antud tõlgenduse eeliseks on seostatus tähtede mütoloogiaga, mis lähtub kullipäise jumala Horose pühakoja Edfu templi raidkirjadest. Need tekstid kirjeldavad üksikasjalikult tähekella kasutamist mõõdistusvahendina ning taoline tehniline võte oleks seletuseks teistegi Egiptuse iidsete rajatiste suunistustele. Raidkiri sisaldab ka hieroglüüfi «härja esijalg», mis tähistab Suure Vankri tähtkuju ja selle võimalikku asukohta taevas.

Suure Vankri tähed Megrez ja Phecda joondumas põhjasuunal (meridiaani märgib oranž N) aastal 2562 enne meie aega.

FOTO: Daniel Brown

Samamoodi on ka Stonehenge'i kohta paremaid ideid esitatud. Ühes uurimuses tuvastati monumendi lähistel kummalised puuderingid ja pakuti, et need võisid tähistada elavaid, samas kui Stonehenge'i kivid tähistasid surnuid. Kuna midagi sarnast on näha ka Madagaskaril leitud monumentide puhul, võiks seda pidada eelajalooliste inimeste seas üldlevinud suhtumiseks elavaisse ja surnuisse. Ühtlasi pakub see välja põneva uue arusaamise viisi Stonehenge’ist selle laiemal maastikul. Teised on tõlgendanud Stonehenge'i ja eriti selle juurde viivat iidset teed rituaalse rännakuna läbi allilma, horisondil kumamas Kuu.

Kultuurastronoomia on aidanud valgust heita ka Portugalis asuvaile 6000 aasta vanustele tunnelhaudadele – kõrvuti asetatud kividest hauakambritele, milleni viib pikk ja kitsas sissekäik. Arheoloog Fabio Silva on näidanud, kuidas vaated haudade seest raamistavad horisonti, kus mäeaheliku tagant tõuseb täht Aldebaran. See võib tähendada, et hauakambrid ehitati tähevaate pakkumiseks seestpoolt välja kas surnutele või elavatele, võib-olla initsiatsiooniriitusteks.

Välitööd Dolmen da Orca tunnelhaua juures Portugalis. Kivirajatise kõrval on koopiatelk, mis jäljendab vaadet tunnelhaua seest.

FOTO: Daniel Brown

Ent Silva tugines ka laiemale tõendusmaterjalile: raamistatud mäeahelik on koht, kuhu haudade ehitajad koos oma loomakarjadega suve jooksul rändasid. Siin kandis tõuseb Aldebaran aastas esimest korda – seda nimetatakse heliaakiliseks tõusuks – just selle rände alguses. Huvitaval kombel jutustavad ka iidsed rahvapärimused kohalikust karjusest, kes märkas üht tähte, mille ere sära voogas üle kogu mäeaheliku. Nähtud paika kohale jõudes otsustas ta selle tähe järgi panna nime nii mäeahelikule kui oma koerale – mõlemad nimed on tänaseni alles.

Minu ja Silva praegune koostöö on näidanud sedagi, kuidas pikk ja kitsas hauasuu käik võib tähe nähtavust parandada, kitsendades vaadet läbi avause.

Lihtne on oletada, et eelajaloolised inimesed olidki vägevate teadusteadmistega analüütilised astronoomid – ent tähtis on meeles pidada, et selles oletuses peegelduvad üksnes meie endi tänapäevased vaated astronoomiale. Kultuurastronoomia leiud näitavad, et muistsed inimesed tõepoolest jälgisid taevalaotust ja kasutasid nähtut ära paljudes oma eluaspektides. Iidsete rajatiste tähendust ja päritolu ümbritseb siiani hulgaliselt mõistatusi – võimalikult paljudele valdkondadele tuginemine, kogemuste kaasamine ja tähendusse süvenemine on tõenäoliselt meie parim võimalus välja nuputada, mille tarbeks neid rajatisi kunagi kasutati.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas