/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2018/04/22/7803894t1h1cd3.jpg)
Iga erakondade populaarsust mõõtev uuring on valimiseelsel aastal nagu vahefiniš. Kahtlemata jälgitakse neid erakondades tähelepanelikult, lisades pildile teadmised iseenda tarbeks tellitud uuringutest.
Juhtkiri: erakondade vahefiniš (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kuulete mõnda parasjagu kehvas seisus olevat poliitikut rääkimas, et küsitluste tulemused neid eriti ei huvitavatki, et tuleb teha tööd ja valimispäev näitab, siis on see jutt ühtaegu vale ja õige. See, kas mitmete kuude lõikes liigub nende populaarsuse joon üles või alla, huvitab ja peabki neid huvitama samamoodi, nagu sportlased hindavad enne suurvõistlusi oma vormi ja sooritusi.
Teisalt on aga muidugi põhjust meeles hoida, et vahefiniš pole finiš. Näiteks 2014. aasta aprillis ei ennustanud küsitlused EKRE-le pääsu parlamenti ja Vabaerakonnast oli tolleks hetkeks olemas vaid algatusrühm. Suurima toetusega (28%) olid toona hoopis sotsiaaldemokraadid, kes aga üksteist kuud hiljem (valimispäev 1.03.2015) said valimistel küsitlustega võrreldes hoopis väiksema osa – 15 protsenti häältest ja 15 kohta riigikogus.
Valimispäeval loevad lisaks erakonna kaubamärgi populaarsusele veel mitmed tegurid. Loomulikult loeb see, kui tugeva nimekirja on erakond suutnud esitada. Kui tuntud ja poliitikutena usutavad on kandidaadid, ning ka see, kui motiveeritud nad ise on. Muidugi on oluline ka see, kui palju raha suudetakse kampaania tarbeks koguda ning kui osavalt seda kasutatakse.
Ning loomulikult on tähtis see, kui palju on neid valijaid, kes soodsate asjaolude kokkulangemisel oleks üldse valmis selle erakonna poolt oma hääle andma. Ühe viisi selle hindamiseks pakkus hiljaaegu Postimehe arvamusküljel välja politoloog Martin Mölder («Kus on erakondade toetuse põhi ja lagi?», PM 5.04), lugedes iga erakonna ülempiiri hindamiseks kokku need, kes on valmis oma häält nende kasuks muutma, ja alampiiriks kindla eelistusega valijad, kelle puhul tõenäosus toetada mõnda muud erakonda on väike.
Kui kõrvutada politoloog Mölderi pilti toetuse põrandast ja laest seekordse Postimehe ja BNSi tellitud küsitlusega, siis näeme, et EKRE on praegu 19 protsendiga oma võimalikule maksimaalsele toetusele vägagi lähedal. Ülejäänud erakondadel on aga veel realiseerimata potentsiaali.
Nii sotsid, IRL kui Vabaerakond on seisus, kus nad võiksid oma toetust kasvatada enam kui kaks korda praegusega võrreldes. Eriti suur potentsiaal vaatab aga Mölderi graafikult vastu võimalikele kandideerivatele rohelistele. Ühtpidi seletab see nõrga organisatsiooniga roheliste populaarsuse jõnkse. Teistpidi on see ka indikaator ülejäänud erakondadele, et keskkonnateemadega tasub valimiste eel tegeleda, ning võib-olla veel eriti sotsidele, kelle potentsiaalne valijaskond kattub paljuski roheliste toetajaskonnaga.