Jaak Aabi eleegia

Jaak Aab. Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Tegelikult peab riigihalduse ministri Jaak Aabi (58) tagasiastumise puhul kõige rohkem kaasa tundma hoopis peaminister Jüri Ratasele. Esiteks sellepärast, et ilmselt tahaks ta skandaaliämbreid kolistavatele erakonnakaaslastele käratada: «Katsuge olla!» Teiseks seetõttu, et ilusasti Keskerakonna värvides, ent väga lühikeselt pingilt vaatavad talle küsiva näoga otsa ministrikandidaadid Heimar Lenk, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Oudekki Loone...

Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et uus minister tuleb väljastpoolt riigikogu fraktsiooni. Kuni see selgub, ei saa kergemalt hingata ei ajakirjanikud, kes kuulsid Aabi suust ikka ja jälle loogilisi vastuseid, ega ametnikud, kes olid temaga üpris rahul.

Ärevad ajad on ka Tartus, sest Aabi allkirja kandsid dokumendid, millega jätkati Tartu vastuseisust hoolimata Est-Fori tselluloosivabriku eriplaneeringuga. Kusjuures seda teemat puudutanud ja väga ärevaks kiskunud Tartu linnavolikogu avalik istung ning Aabi vahelejäämine politseile Tartu Lõunakeskuse juures sattusid mõnepäevase vahega samale nädalale...

Rääkigem siiski Aabi isikust. Põhjus, miks ta ei tundu tavalise poliitbroileri, vaid täiesti normaalse inimesena, seisneb asjaolus, et ta on maapoiss, kes on elus ka oma kätega tööd teinud.

Kui kohalikud küsisid, miks ta kodust kaugel sõnnikut viskab, vastas Aab, et erinevalt Soome pedagoogidest ei suuda Eesti õpetajad oma palga eest peret ülal pidada.

Aab, kes on erialalt vene keele ja kirjanduse õpetaja, töötas kuus aastat koolis ja kui teda taheti direktoriks edutada, läks ta äsja saabunud iseseisvuse tuules hoopis Soome tööle.

Peaaegu kolm aastat elas ta Helsingist 500 kilomeetri kaugusel Üla-Savo piirkonnas ja hoolitses pererahva puhkuste ajal talude piimakarja, veiste, mullikate ja emiste eest ning oli vajadusel loomadele ämmaemandaks.

Kui kohalikud küsisid, miks ta kodust kaugel sõnnikut viskab, vastas Aab, et erinevalt Soome pedagoogidest ei suuda Eesti õpetajad oma palga eest peret ülal pidada.

Seda enam hämmastab, kuidas Võhma linnapea, riigikogu liikme ja Andrus Ansipi valitsuse sotsiaalministrina töötanud Aab ühtäkki sellise lollusega hakkama sai. Sest olgem ausad, see on ikka sõnul kirjeldamatult irooniline, et jääknähtudega jääb autoroolis vahele minister, kes kuulub just sellesse valitsusse, mis läheb ajalukku nii suure alkoholivastase sõjaga, et ohvriks toodi isegi terve erakonna reitingud.

Olgu, oletame, et Aabi enesetunne oli kaine. Siis jääb veel vastata kahele küsimusele. Esiteks, miks oli tarvis linnas sõita nii, et spidomeeter näitas peaaegu 80 km/h? Ja teiseks, miks ta kogu seda jama tervelt kuu aega peaministri eest varjas?!

Ainsa seletusena võib välja pakkuda asjaolu, et haldusreformiga tegeleva ministri koht ongi selline keeruline ja ebamugav.

Veenduge ise: 2008. aasta jaanuaris sai regionaalministri ametist priiks Vallo Reimaa, sest IRLi volikogu otsustas ta ametist tagasi kutsuda. 2016. aastal sai sule sappa esimene riigihalduse minister Arto Aas, sest langes Taavi Rõivase valitsus. 2017. aasta mais anti hundipass sama ametit pidanud Mihhail Korbile, kes teatas Haapsalus veteranidega kohtudes, et ei ole NATO liikmesuse poolt. Nüüd oli siis Aabi kord. 

Aga pole hullu. Küll leitakse riigikogu valimisteni jäänud 11 kuuks, mil murrangulisi reforme enam ette ei võeta, mõni tore inimene, kes on uhkusega nõus selle sutsaka oma CVsse kirjutama.

Mis puudutab Keskerakonda valimisteks treenivat Aabi, siis see skandaal ei tohiks küll saada veskikiviks kaelas ja küllap tuleb 2007. aasta riigikogu valimistel saadud 4229 häälele järgmisel aastal veel sama palju lisaks.

Nagu näitab Jürgen Ligi ajas aina kasvanud häältesaak, andestab valija juhiloata sõitmise ja korduvad kiiruseületamised politseist märksa kergekäelisemalt.