Emmanuel Macron tõi sel nädalal Saksamaal paralleele enda ja legendaarsete Prantsuse presidentide Charles De Gaulle’i ja François Mitterrandi vahel.

FOTO: Stefan Boness / Ipon / SIPA / Scanpix

Luust ja lihast Emmanuel Macron võtab jala nõrgaks pea igaühel. Olgu ta naine või mees, nats või sots. Nii veenev. Nii ärakuulav. Nii sirgjooneline. Nii ilus. Alles kohtumise esmauimast pisut toibununa märgitakse kriitiliselt, et «Euroopa» tähendab talle «Prantsusmaa esimesena» ja «rohkem solidaarsust» «rohkem Saksa raha».

Sel nädalal Angela Merkeliga kohtudes lõi vähem kui aasta ametis olnud Macron kaude paralleele enda ning Charles De Gaulle’i ja François Mitterrandi vahel. Kuigi tõenäoliselt peab ta enne, kui tal tekib lootus ajalukku pääseda, õppima kompromisside kunsti.

Paljalt karismaga purjetab umbes sinna, kuhu on jõudnud Kanada valitsusjuht Justin Trudeau. Lööge Google’i pildiotsingusse sõnapaar «shiny pony» («särav poni») ja leiate kohe esimeste vastete seas nii mõnegi nalja enesekeskse hurmurpeaministri kohta.