P, 4.12.2022

Georgi Beltadze: al-Assad pääseb puhtalt

Georgi Beltadze
, arvamusportaali toimetaja
Georgi Beltadze: al-Assad pääseb puhtalt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 51
8. aprillil Douma linnale korraldatud keemiarünnakus kannatada saanud lapsed meditsiinitöötajate käe all.
8. aprillil Douma linnale korraldatud keemiarünnakus kannatada saanud lapsed meditsiinitöötajate käe all. Foto: SCANPIX

Süüria president Bashar al-Assad on kui vürst Sidrun teosest «Cipollino seiklused». Tema valitsemise ajal on röövlid ja vargad õukonnas, ent mitte vanglas. Moes on süütute rõhumine. Piinamisestki pole pääsu.

Sealjuures meeldis vürst Sidrunile kangesti hoobelda, et on suurepärane juht. Al-Assad on kavalam, ta laseb seda öelda teistel. Velbas see lõunamaa mehike igatahes on. Kui lasteraamatu tegelane kaotas lõpuks krooni, siis Süüria riigipea on kõige kiuste ikka veel võimul. Kuidas muidu veriste kätega mees ja tema klikk pärast järjekordset mässuliste gaasitamisest taas puhtalt pääsesid. Hoolimata sellest, et Ameerika president Donald Trump korraldas jõulisema karistava raketirünnaku kui eelmisel korral.

Arvatavasti ei valmistaks jänkidele mingisugust raskust al-Assadile otsustavalt koht kätte näidata. Ent Ühendriikide sõjaväe sealne tegevus võib üle käte minnes kaasa tuua suuremat sorti soovimatu sõja. Eeskätt Süüria taga seisva Venemaaga.

Kui hinnata rünnakut, siis ongi see ehe näide sellest, kuidas hundid on söönud ja lambad terved. Trump käis välja veksli ja lunastas selle. Väikevennale katust pakkuvale Kremlile tehti ainult mainekahju. Ka al-Assad ei kaotanud midagi erilist.

Sihtmärgiks valitud keemialaborid tehti küll kraatriks. Aga see ei takista Süüria võime valmistamast mürkaineid, nagu kloor ja sariin, mille kasutamist neile ette heidetakse. Esimene on teatavasti kaubanduses kättesaadav. Teise tootmine ei ole tuumateadus, kui on olemas vastavad teadmised ülikooli ajast ja vahendid. Süürlastel oskusteavet kahtlemata jagub. Puuduvad tööriistad võivad muretseda aga sõbralikud Iraan ja Venemaa.

Asjal on veel teine mõõde. Onu Sami sekeldused Iraagis ja Liibüas tuletavad meelde kibedat õppetundi. Ainus, mis on halvem kui jätta süütud lapsed, naised ja mehed tapatalgute kätte, mida korraldab põlastusväärne türann, on sekkumine. Hirmuvalitsejate kukutamine ühes maailma ebastabiilseimas piirkonnas aitaks paraku kaasa võimuvaakumi tekkele. Ja jälle kannataksid tavakodanikud.

Usutavasti ei soovi ameeriklased minevikuvigu korrata. Al-Assadi pildilt kadumine mängiks trumbid kätte islamistidele. Muud aujärge taotlevat ja arvestavat vastasrinda sealmaal enam pole. Ja kui need usuhullud peaksidki tähelendu tegema, siis pole raske oletada, millist teed pidi nad lähevad: täiemõõduline vägivald, kaasa arvatud vähemuste vastu, kes praegu naudivad praeguse võimu kaitset.

Nii ongi al-Assad ilmselt sotti saanud, et ükskõik mida ta ka ei tee, tema tulevik on kindel. Tal ei tarvitse vürst Sidruni moodi võimult kukutamist karta ega end vabatahtlikult sõnnikuhunnikusse peita ehk ära kaduda. Seepärast laseb Damaskuse peremees süüdimatult, ehkki ettevaatlikult ülestõusnuid edasi mürgitada. Ning lääne rakettide hulk võib kas või Fibonacci jada mööda aina kasvada, soovitud tulemust see ikka ei anna.

Märksõnad
Tagasi üles