/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2018/04/07/7760949t1hc9e5.jpg)
«Kui leiate, siis ehk jumal annab teile andeks, et te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, tainapead!»
Vend Johannes filmis «Viimne reliikvia»
Juhtkiri: patust rahvast hurjutavad sotsid (20)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesed ilmselgelt ei talu pikalt poliitikuid, kes kohtlevad tervet rahvast kui nupust nikastanud tegelasi, kelle peale võib kärkida ja paukuda, neid karikatuurse külapreestri kombel noomida, ketserluses ja porduelus süüdistada ning vaid ennast vooruse verstapostina esitada. Tahtsid nad seda või mitte, aga nii on sotside esinemine juba mitme aasta jooksul paraku välja kukkunud.
Selline on sotside stiil olnud vähemalt alates Jevgeni Ossinovski manihheistlikest valguse ja pimeduse kõnedest. Samasse ritta võime paigutada ka üliagara võitluse alkoholiga, mille tulemus on maksutulu äravool Eesti riigieelarvest. Eesti-sugusel maal, kus haridus on kõrgel järjel ja ka alkoholitarvitamine viimase kümmekonna aasta vältel üha vähenenud, ei võeta aga sellist elu ja inimeste kahte lehte – valguse ja pimeduse jõududeks – jagamist sugugi hästi vastu.
Inimene kuulab, vaatab endasse ja enda ümber ning loomulikult küsib, kas ja kus siis on see kurjus, millest poliitik sektantliku jutlustaja kombel põlevi silmi räägib. Ja kui ta ei leia end ümbritsevast tegelikkusest kinnitust üüratu ja ähvardava kurjuse juttudele, siis ongi loomulik ja tervemõistuslik, et ta ei sea kahtluse alla tegelikkust, vaid ikka selle jutlustaja sõnad.
Iseenesest võime rõõmsad olla, et see meil just nii on. See osutab, et meil Eestis on siiski olemas sisemine võime seista vastu populismile. Sotsiaaldemokraadid on viimasel ajal korranud, et nende ebaedu põhjus seisneb selles, et nad pole suutnud selgitada inimestele oma maailmavaadet. Aga võib-olla on hoopis nii, et liiga palju auru ongi neil läinud nii-öelda maailmavaate selgitamisele, konstrueeritud, kunstlike vastasseisude ülesehitamisele, ja liiga vähe sellele, et valitsuses tõepoolest just meeskonnana korralikult ja mõistuspäraselt tööd teha ning siis rääkida, mida nad ära on teinud.
Sotsiaaldemokraatidel on valitsuses ju lisaks Ossinovskile ja majandusministeeriumis tegutsevale Urve Palole ka sellised jõud nagu siseminister Andres Anvelt, välisminister Sven Mikser ja kultuuriminister Indrek Saar. Viimased kolm on vähemasti hiljutisel ajal saanud hakkama suuremate skandaalideta ja mõned head asjad on tõepoolest ka tehtud. Kokku ja erakonnana see orkester praegu aga ei mängi.
Ossinovski ütleb, et sotsiaaldemokraadid ja ta ise erakonna esimehe vahetusele ei mõtle. Erakonna liikmed ilmselgelt siiski mõtlevad ja ka räägivad ning mõned lausa kirjutavad. Küsitlustulemustel on kaalu. Mistahes organisatsioonil on ülimalt keeruline saavutada edu, kui organisatsioonis endas käib usk ja lootus alla.