Tarmo Pikner: menševik Jüri ehk Vähemusvalitsuse viimased hingetõmbed

21. novmber 2016. Keskerakonna esimees Jüri Ratas, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Margus Tsahkna ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Jevgeni Ossinovski allkirjastavad koalitsioonilepingu. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Kui keegi pole veel tähele pannud, siis meid valitseb erakorraliselt vähemusvalitsus – see on esmakordne uue Eesti ajaloos, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Esimese sammu vähemusvalitsuse suunas astus IRLi esimeheks saades Helir-Valdor Seeder, kes saatis koalitsiooni teise ešeloni ministreid ja ise jäi pealtvaatajaks. Järgmise sammu astus sotside Liider Jevgeni Ossinovski, kes rahutu hingena ei viitsinud enam valitsuses vaielda ja otsib enda asemele uut ministrit.

Teadupoolest on moositud tervise - ja tööministriks selle valdkonna parimat asjatundjat Maris Jesset, kuid ta on selleks liiga tark, et mitte astuda uppuvasse paati. Palju kindlam on peale valimisi Kaja Kallase valgesse laeva astuda.

Lisaks sellele, et valitsuse reiting on vähemuses opositsiooniga võrreldes, on pidev defitsiit ka ministritest. Riigihalduse ministri Jaak Aabi ajasid liivlastest tselluloosivaenlased nii hirmsasti jooma, et veel neli päeva pärast Tartu volikogus praadimist olid Aabil jääknähud ning sellega on ministrielul ja puidutehase eriplaneeringul kriips peal.

Täpselt pooled ministritest on vahetunud (vahetumas) ja Jüri Ratasel peaministrina ei jää üle muud, kui lasta ringiratast, kustutades saamatute ministrite põhjustatud tulekahjusid.

Lisaks, on karta, et Isamaa otsustab oma üldkogul põhjavajuvalt paadilt lahkuda ja siis saab Ratasest tõeline menševik.

Visa hingena võib ta isegi kuulsusetu jõulurahu valitsusega valimisteni välja veereda.

Kaja Kallas, Prantsuse revolutsioon ja Emmanuel Macron

Tulevik näib siiski roosilisem. Järgmise peaministri Kaja Kallase troonikõne on iga kandi pealt läbi nämmutatud ja analüütikute endi arusaamade kohaselt korduvalt ümber kirjutatud. Siiski, veel üks võrdlus.

Ega proua Kallase kõne kolm sammast – patriotism, vabadus, hoolivus – ei erine palju Prantsuse revolutsiooni loosungist – vabadus, võrdsus, vendlus. Suures osas mõisted kattuvad ja selle kohaselt ootaksime justkui valgustusaja teist tulemist.

Täiesti juhuslikult astus paar päeva pärast Kaja Kallase kõnet Euroopa parlamendi pulti prantsuse tänapäeva revolutsionäär Emmanuel Macron ja kutsus rahvast uuesti barrikaadidele (teiste seas ka Kaja Kallast).

Kui Kallas rääkis patriotismist Eesti riigi võtmes, siis Macron kutsus üles uuesti ehitama suveräänsust – kuid seda mitte (rahvus)riike silmas pidades, vaid ta rääkis Euroopa suveräänsusest. Teisisõnu, EL peaks liikuma suurema regulatiivsuse suunas (mida küll peale hakata barrikaadidel hõisatava vabadusega, kui Macroni kõne ajal Prantsusmaal rongid ei sõida ja teises ELi teljeriigis Saksamaal lennukid ei lenda).

Kõige märgilisem Kaja Kallase kõnes oli aga Euroopa Liidu mitte mainimine. Vaid kaks korda oli nimetatud «Euroopa» ja seda kontekstis, et seal olles mõistad, milline ime on üks pisike iseseisev rahvas.

See on europarlamendi saadiku kohta väga kõva sõna ja annab lootust. Tundub, et tõsiselt tuleb võtta ka imet suurte tähtedega – papa Kallase IME rüütamist uude kuude võib tõlgendada lahtihaakimisena ELi ülereguleeritud majandamismudelist (taotlus minna isemajandamisele).

Aeg valmistuda uueks valitsuseks

Niisiis, vähe on neid, kes kahtlevad, et Eesti saab endale esimese naispeaministri. Eriti, arvestades viimaseid erakondade reitinguid, kus 33 oravat istuvad haljal oksal (järgmise riigikogu toolidel). Selle tõepärasus on sama suur, kui Kaja Kallase kandikul serveerimine reformierakonna esinaiseks pärast Hanno Pevkuri alla andmist.

Kaja Kallase vähese poliitilise juhi kogemuse korvavad kogenud kolleegid ja ministreid on valida igast valdkonnast ja soost sõltumata.

Keskerakonnal ei ole valijaile midagi innovaatilist välja pakkuda - pensioni hüppelises suurendamises pole midagi uut ja Kadri Simsoni tasuta bussiliiklus on rahva niigi vihale ajanud. Oma valijate lojaalsus lubab keskerakonnale siiski stabiilselt 26 tooli hõivata.

Sotside allakäik jätkub ja ilmselt vahetatakse Ossinovski ikkagi välja. Uue esimehega suudaksid nad jõuda maksimaalselt 12 toolini.

EKRE-l on potentsiaali 21 tooli jagu ja nendega valijate pärast konkureerivale uuenimelisele Isamaale jääks kaheksa tooli. Aritmeetika annab kokku sada kohta. Viimase riigikogu koha reserveeriksin Indrek Tarandile.

Kuhu jääb Vabaerakond? Noh, Artur Talvik on riigikokku jõudes kodanikuühiskonna (mille eestvõitleja ta enne oli) ja poliitilise establishment' i nii lootusetult sassi ajanud, et valija ei saa vabaerakondlaste taotlustest mõhkugi aru. Parim, mida teha, on jääda neil kolmandasse sektorisse oma asja ajama.

PS Ülaltoodud numbrid ei pretendeeri uuringutulemustele, vaid väljendavad autori nägemust.