/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/06/15/6787107t1hb4d3.jpg)
Hambaarst Marek Vink kirjutab, et riigi sekkumine hambaraviturule on viinud hambaraviteenuse kvaliteedi alla.
Vastukaja: riigi sekkumine viib hambaravikvaliteedi alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovimata kommenteerida artiklis «Kallis hambaravi vihastab patsiendid välja» (PM 18.4) toodud konkreetseid juhtumeid, tahaksin juhtida tähelepanu, et need on toonud esile uue täiskasvanute hambaravihüvitisega kaasnevad soovimatud tagajärjed.
Tublisti üle veerandi Eesti arstkonnast moodustavad hambaarstid. Hambaraviteenuse eraturg on toiminud tõrgeteta 15 aastat, mille tulemusel on stomatoloogi elukutse kujunenud auväärseks, arengut soosivaks ja turul õiglaselt tasustatud elukutseks, mida näitab kasvõi konkurents ülikooli sisseastumisel.
Möödunud aastast on aga riigi sekkumise tõttu tekkinud mitmetasandiline hambaravi koos sellega kaasnevate tagajärgedega. Kasvanud töötempo ja -koormus põhjustavad raviarsti läbipõletavat stressi ning viivad alla hambaraviteenuse kvaliteedi, millega patsiendid pole iseenesestmõistetavalt rahul.
Riik on kehtestanud reguleeritud hindadega hambaravikorralduse, mille osutamiseks tuleb Haigekassaga sõlmida just kvantiteedile orienteeritud leping. Praegune seis on kahjuks selline, et suuremates maakonnakeskustes ja eriti Tallinnas peab suur osa patsientidest hüvitise kasutamiseks loobuma oma raviarstist, et otsida hambaarsti, kes on Haigekassa lepinguline partner. Aga raviteenuse kvaliteedi arendamisse, kallisse tehnoloogiasse ja arstide täiendõppesse investeerivad kliinikuid ei soovi kindlasti riikliku lepinguga liituda.
Asi polegi konkreetses hinnas, millega riik sunnib lepingupartnereid teenust osutama, vaid hästi toimiva ja paindliku hambaravi valdkonna allutamises bürokraatlikule mahustatistika tootmisele – nii nagu toodetakse ravijuhte riiklikus tervishoius. Varem 60 minuti jooksul osutatud raviseanss tuleb lepingupartneril nüüd piltlikult osutada 15 minuti jooksul, et hambaarst teeniks mahuboonust teenindatud patsientide arvu pealt (leia lisas vastav premeerimise otsus).
Selline kvantiteedile orienteeritud haiguste tagajärjega tegelev süsteem ei hooli ravitulemusest ehk patsiendi haigusest tervenemisest. Arenenud maailmas on tervishoiu rahastamise väljakutse just vastupidine: kuidas liikuda statistikakaubanduselt patsiendi ravitulemusest sõltuvale ehk kvaliteeti stimuleerivale rahastamisele. Meil toetab riik ülehelikiirusel osutatavat säästuravi – mille eesmärk on muidugi õilis –, teha hambaravi kättesaadavamaks vähemkindlustatutele, kuid selle tegevuse tagajärgi näeme juba praegu läbipõlenud hambaarstide ja rahulolematute patsientide näol.