Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/15/6253351t1hd6b9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/03/30/5211199t1hd42c.jpg)
Lõimumispoliitikat kujundades vajame kannatlikkust ega tohi end petta 1990ndate vaimus, kui usuti, et riikliku sunniga õnnestub nõukogude aja sogased rahvussuhted kiiresti ära klaarida, kirjutab kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo.
Väga laia tähendusväljaga sõna «integratsioon» on meie kollektiivsesse tavateadvusse kinnistunud eeskätt ühes tähenduses: mitte-eestlaste (eelkõige okupatsiooniaegsete valdavalt venekeelsete sisserännanute ja nende järglaste) tihedam seondamine riigi põlis- ja põhirahvusega, eesmärgiks võimalikult stabiilne ja sujuvalt toimiv elukorraldus.