:format(webp)/nginx/o/2017/01/15/6253351t1hd6b9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/03/30/5211199t1hd42c.jpg)
Lõimumispoliitikat kujundades vajame kannatlikkust ega tohi end petta 1990ndate vaimus, kui usuti, et riikliku sunniga õnnestub nõukogude aja sogased rahvussuhted kiiresti ära klaarida, kirjutab kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo.
Tellijale
Paul-Eerik Rummo: mitte õmblusteta, vaid hoolikalt õmmeldud ühiskond (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väga laia tähendusväljaga sõna «integratsioon» on meie kollektiivsesse tavateadvusse kinnistunud eeskätt ühes tähenduses: mitte-eestlaste (eelkõige okupatsiooniaegsete valdavalt venekeelsete sisserännanute ja nende järglaste) tihedam seondamine riigi põlis- ja põhirahvusega, eesmärgiks võimalikult stabiilne ja sujuvalt toimiv elukorraldus.