Heili Sibrits.

FOTO: Postimees.ee

Ma pole kõige vaesem inimene, aga uue ID-kaardi ja passi eest küsitav 50 eurot riigilõivu pani imestama. Olin naiivselt arvanud, et see summa on viis või kümme eurot, umbes samas suurusjärgus viisiditasuga polikliinikus. Oma teadmatusest põhjustatuna tunnen, et mu rahakotis on 50 euro suurune auk. Ma ei jää nälga, kõik arved saavad makstud, aga siiski tunnen, et summa on ebaõiglaselt suur.

Pass kehtib kümme aastat ja nii võttes pole ju suur summa. Eesti statistikaameti andmetel oli eelmise aasta viimases kvartalis keskmine brutopalk 1271 eurot, sellist palka saava inimese pangaarvele laekub umbes 1072 eurot. 50 eurot on ca 5 protsenti keskmisest netopalgast. Eesti Vabariigi pass on hinnaline – sellega saab väga paljudesse riikidesse viisatasu maksmata. Nali naljaks, riigilõiv on liiga suur, arvestades, et ID-kaart on kohustuslik. 

Olen püüdnud elada nii, et ma ei peaks ostma autot. Tallinnas on politsei- ja piirivalveametil kaks teeninduspunkti. Üks asub Lasnamäel ja teine Tondil. Tammsaare teel asuvasse on autota inimesel peaaegu võimatu mõistlikult ligi pääseda. Kuigi sinna saab lausa 12 eri bussiga (ja rongiga), liigub enamik busse umbes pooletunnise intervalliga ja uhke büroohoone ehitati pommiauku pärast seda, kui Tallinna ühistranspordivõrk oli loodud ning igaveseks ajaks pitseeritud. Peatused on arusaamatutes kohtades, viiteid pole. Pärast soovitasid teadjad inimesed riigiga asju ajada näiteks Raplas või Keilas. Energia- ja ajakulu oleks väiksem. Kas see ongi haldusreformi «töövõit»?

Tammsaare teeninduspunktis olid tööl meeldivad ja abivalmis inimesed. Seal läks kiirelt (ainult fotoaparaadi järjekorras seisin 25 minutit), sest olin taibanud aja veebis broneerida – ootama pidi kuu aega, aga see on parem kui kaks tundi passimist väga kitsas büroos.

Ma ei sa aru, miks riik oma inimestega nii käitub. Võib-olla tõesti olid Tallinna kesklinnas üürid meeletud ja seepärast tuli kolida suvalisse büroohoonesse, kus inimestele ei jätku istekohtagi… Oli see tõesti ainus lahendus? Haistan siin pigem mõtlematust.

Tööle jõudes avastasin kultuuriministeeriumi rõõmusõnumi: valitsus leppis aastate 2019–2022 eelarvestrateegia arutelul kokku, et kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavate kultuuritöötajate miinimumtöötasu võib 2019. aastast tõusta 1250 euroni. Palgakasv käib samas tempos õpetajate palga suurenemisega. Alanud aastast on kehtiv piirmäär 1150 eurot. Oh jah, Eestis elatakse korraga mitmes paralleeluniversumis, kus kohtumispaigaks on vaid riigilõivu makseterminal.

Minu emotsioonid poleks ehk nii tulised, kui dokumentide taotlemise paik ei asuks pärapõrgus ega oleks üle rahvastatud. Praegu võimendavad ebamugavused üksteist. Mina ju hoolin riigist, tahan, et mulle jääks tunne, et ka riik hoolib minust.