Tiiu Kuurme

FOTO: Tallinna ülikool

„Kõik püsiv kaob“, oli üks juhtlause, millega üleilmselt tuntud postmodernismi teoreetik Zygmunt Bauman juhatas kord sisse arutelud tänapäeva aja vaimust. Nüüd oleme tunnistajaks, et küsimärgi all on juba loodupäraselt püsivaks peetu: need on kaks sugu. Kirglikud sõnavõtud meedias on märk, et asjad pole endised.

Nii polegi imestada, et endise säilitamiseks võetakse appi ka bioloogia. Kanakarja kambakast kujuneb sotsiaalenergeetiline sündmus ning sulgi lendab igas kaares. Ka süüdlane on leitud: see on feminism.

Põhjendus, miks feminism kui sõimusõna ning süü taas ja taas avalikkuse peeglis tähelepanu ja nuhtlemist leiab, on temale omistatud patt – ta lõhub laiali maailma iidse seatud korra, ärgitab äärmusi ja sotsialismust, propageerib seksuaalhälbeid ja häbituid kombeid. Ning viib paigast maakera telje. Ei midagi uut päikese all. Samade pattude eest löödi feminism risti juba sada ja enam aastat tagasi.