FOTO: Pexels / CC0 Licence

Raskesti tabatavad sümptomid, millel ei tundu mingit põhjust olevat, võivad väga sageli olla sotsiaalse isoleerituse ja igavuse tagajärgi, kirjutab Michigani riikliku ülikooli psühhiaatriadotsent Jed Magen veebiväljaandes The Conversation

Kujutagem ette 65-aastast naisterahvast, kes käib mitmesuguste valude ja hädade pärast sageli arsti juures. Kord kurdab ta valu seljas, kord peas, siis lihtsalt nõrkust. Arst vaatab ta iga kord hoolikalt läbi ja võtab vajalikud proovid, ent ei leia midagi, mis võiks kirjeldatud häda põhjustada. Naine lahkub iga kord tema juurest nördinult, et tema haiguste vastu «ei ole midagi teha».

Kui me aga lähemalt uurime, leiame, et patsient kaotas viie aasta eest abikaasa ja on sealtpeale elanud üksi. Tema kolm last elavad teistes osariikides. Ta armastab küll tohutult lapselapsi, aga näeb neid ainult kord-paar aastas. Tal on mõned sõbrad, kellega ta harva kohtub. Küsimise peale ütleks ta küllap, et jah, ta on tõesti üksik.

See on perearstidele tegelikult tuttav pilt. Raskesti tabatavad sümptomid, millel ei tundu mingit põhjust olevat, võivad väga sageli olla sotsiaalse isoleerituse ja igavuse tulemus. Uuringud näitavad, et inimestel, kes tunnevad ennast üksikuna, on rohkem terviseprobleeme, nad tunnevad ennast halvemini ja ehk isegi surevad nooremalt.

Minu erialal psühhiaatrias on ammu teatud, et kõikvõimalikud tunded mõjutavad sügavalt meie füüsilist tervist. Näib, et viimaks on isegi võimud hakanud seda tõsiselt võtma – Ühendkuningriigis on ametis lausa üksindusminister. Selleks on ka põhjust.

Negatiivne mõju

2015. aastal võtsid Brigham Youngi ülikooli teadlased vaatluse alla hulga üksindust ja isoleeritust käsitlenud uuringuid. Mitut tuhandet inimest hõlmanud uuringute analüüsimisel selgus, et sotsiaalne isoleeritus suurendas enneaegset surma koguni 50 protsenti.

Üksindus ja sotsiaalne isoleeritus on seotud ka kõrgenenud vererõhu, suurema kolesteroolitaseme, depressiooni ja lisaks kõigele isegi kognitiivsete võimete kahanemise ja Alzheimeri tõvega.

Inimareng on viinud selleni, et me tahame olla teiste seltsis. Kunagi väga ammu pidasime jahti väikestes küttide-korilaste salkades, kus sotsiaalne ühtekuuluvus aitas meid kaitsta röövloomade eest. Üksinda, kellegi toetuseta metsikus looduses viibida oli ohtlik - ja stressirohke. Sel juhul tulnuks lakkamata olla valvel, valmis vähimagi ohu korral kohe põgenema või võitlusse astuma.

Üksindus ja sotsiaalne isoleeritus on seotud ka kõrgenenud vererõhu, suurema kolesteroolitaseme, depressiooni ja lisaks kõigele isegi kognitiivsete võimete kahanemise ja Alzheimeri tõvega.

Lühiajalises plaanis võib stress olla kasulik. Kuid pikema aja jooksul muutub lakkamatu stress mure allikaks. Leidub küllaga tõendeid, et krooniline stress suurendab ajus hormooni kortisool taset. Kortisool omakorda võib nõrgestada immuunsüsteemi reaktsiooni nakkustele. See võib isegi aeglustada ajutegevust ja põhjustada rakkude surma. See annab oma panuse põletikku, mis on seotud südame-veresoonkonna haiguste, rabanduste ja kõrgvererõhktõvega ning arvatavasti põhjustab depressiooni.

Nagu ammustel aegadel metsikus looduses, nii võib ka tänapäeval inimesel, kes on pikka aega üksi, kortisoolitase tõusta. Üksikuid inimesi vaevab stress suure osa ajast.

Sotsiaalses isoleerituses paistab oma osa olevat ka hormoonil oksütotsiin. Massimeedias nimetatakse oksütotsiini tihtipeale «armuhormooniks». See on kahtlemata ülepingutatud, aga tõepoolest, oksütotsiinil on oma osa inimsuhetes. Näiteks sünnituse järel seostatakse oksütotsiini kõrget taset ema ja imiku lähedasemate suhetega.

Oksütotsiin on nähtavasti seotud ka stressi vähenemisega. Seda on näiteks seostatud «võitle või põgene» hormooni norepinefriini taseme, aga ka vererõhu ja pulsi alanemisega – niisiis üsna vastupidi kroonilise kortisooliga. Samuti tundub, et oksütotsiin vähendab mandeltuuma aktiivsust, aga see on just see ajuosa, mis muutub tegusaks juhul, kui inimene tajub ohtu.

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Natuke vähem üksindust

Mida sellest kõigest järeldada? Kohe tuleb öelda, et üksinduse ravimiseks arstimit olemas ei ole, kui just inimene ei kannata ühtlasi depressiooni või liigse ärevuse käes.

Üksinduseprobleem tundub rohkem vaevavat vanemaid inimesi. Ameerika Pensionäride Selts (AARP) on leidnud, et umbes 17 protsenti eakatest ameeriklastest on üksikud ja/või isoleeritud.

CNNi reporter ja arst Sanjay Gupta on välja pakkunud, et ühiskonnal tervikuna tuleks hakata käsitlema üksindust järjekordse kroonilise haigusena. Sel juhul vajavad patsiendid oma probleemi lahendamiseks pikaajalist strateegiat.

Vaevalt tasub üllatuda, et praegu on soovitatavaks «raviks» sotsiaalsete suhete loomine. Üks vanuritele väga hästi sobiv võimalus leida tegevust ja kohtuda teiste inimestega on kohalikud päevakeskused. Eriti hea oleks neis veel ise vabatahtlikuna kaasa lüüa: kõigis päevakeskustes tahetakse alati juurde vanureid, kes jagaksid laiali toitu, abistaksid kirjatöö juures ja teeksid veel paljusid vajalikke asju. Ka kõige tagasihoidlikum abi võib imet teha.

Meditsiinilisest seisukohast talitaks arst, kelle jutule saabub inimene, kes tundub olevat üksildane, targalt, kui laseks tal perioodiliselt enda juures käia kas või niisama rääkimas.

Tavaline telefonikõne täiskasvanud lapselt annab võimaluse jagada muljeid päeva või lapselaste kohta. Videokõned arvuti abil on tänapäeval imeodavad ja imelihtsad. Need annavad vanurile võimaluse vahetult näha lapsi ja lapselapsi, kes muidu võivad elada riigi teises otsas. Uuringud hooldekodudes on näidanud, et üksindust suudavad edukalt leevendada ka lemmikloomad.

Kuna inimesi tuleb aastaid jälgida, et selgitada välja, kas see või teine meetod on tõepoolest aidanud üksinduse mõju vähendada, ei ole selles vallas seni kuigi palju uurimistulemusi ette näidata. Siiski tundub igati mõistuspärane arvata, et psühhosotsiaalsel sekkumisel on tugev toime, sest tervetele inimestele on selline ellujäämisstrateegia väga omane.

Meditsiinilisest seisukohast talitaks arst, kelle jutule saabub inimene, kes tundub olevat üksildane, targalt, kui laseks tal perioodiliselt enda juures käia kas või niisama rääkimas. Minu arvates saaks nii vältida tarbetuid proove ja kulukat hoolitsust.

Ja viimaks – kui ka teie enda sotsiaalne elu on kontaktiderohke ja rikkalik, siis võib juhtuda, et üksinda mööda sammuv naaber on ka muus mõttes üksi. Öelge talle vähemalt tere.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane