Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/19/7796764t1ha4f0.jpg)
Professor Vello Pettai esitleb tänavuse Johan Skytte politoloogia auhinna laureaati, Harvardi Ülikooli professorit Jane Mansbridge’i.
Kuidas hinnata politoloogia ning politoloogide panust tänapäeva maailma sõlmküsimuste selgitamisel? Millised mõtlejad on panustanud kõige enam riigiteaduste arengusse ning selle kaudu meie kõigi arusaamisse poliitilistest protsessidest nüüdisaja ühiskonnas?
Enam kui kaks aastakümmet on nende küsimustega tegelenud iga kevad Johan Skytte politoloogia auhinna juhtkomitee Rootsis Uppsala Ülikooli juures.
Johan Skytte nimi on eestlastele paljuski tuttav, kuna rootsi haritlane ja riigimees oli ka üks Tartu Ülikooli rajajaid, kui ta töötas aastatel 1630–1632 Liivimaa kubernerina. Oma kodumaal oli Skytte veel varem Uppsala Ülikooli professor ja rektor, luues seal maailma esimese õppetooli „riigiteaduste ning kõneoskuse“ erialal.
Ent mida peaksid valijad oma esindajatelt täpsemalt ootama? Kuidas peaksid esindajad oma rolli tegelikult suhtuma?
Aastast 1995 on selle professuuri ülesanne korraldada iga-aastast konkurssi, mille tulemusena valitakse välja Johan Skytte politoloogia auhinna laureaat. Auhinna, mis on tasapisi kujunenud omalaadseks Nobeli preemiaks politoloogia alal, on pälvinud hulk maailmakuulsaid riigiteadlasi, nende seas ka prof. Rein Taagepera aastal 2008.
Tänavuse laureaadi väljaselgitamisele andsid tooni mõistagi maailma jätkuv demokraatiakriis, aga ka laiemad ühiskondlikud sõlmküsimused nagu meeste-naiste suhted #MeToo ajastul või kuidas kujundada tänapäeva riigi sunnivõimu üleilmastumise väljakutsete ületamiseks.
Auhinna juhtkomitee valik langes seetõttu Harvardi Ülikooli poliitika teooria professori Jane Mansbridge’ile tema mitmekümneaastase teadustöö eest just nendel teemadel.
Nagu kirjutas juhtkomitee eesistuja professor Li Bennich-Björkman laureaadi tutvustamisel Rootsi päevalehes Svenska Dagbladet, on Mansbridge oma erakordse teravusega ning tugeva isikliku angažeerituse kaudu oluliselt arendanud meie arusaamu demokraatiateooriast nii selle otse- kui ka esindusdemokraatia vormides. Veel enam on Mansbridge seda teinud märkimisväärse panustamisega feminismiteooriasse, mis kõnetab just tänapäeva debatte soolise võimu olemasolust ning avaldustest meie ühiskonnas.
Demokraatia dualism
Sündinud aastal 1933, pälvis Mansbridge esimest korda suuremat tähelepanu oma 1980. aasta raamatuga „Beyond Adversary Democracy”, milles ta kõrvutas „vastasliku“ ning konsensusliku demokraatia vorme, tuginedes kahele osalusvaatlusele Ameerika Ühendriikides Vermonti osariigis. Ehkki uuringu üks lähtepunkt oli näidata, kuidas demokraatia ei pea olema vaid erahuvidel baseeruv, konkurentsipõhine võistlus, tõdes ta samal ajal, et mõningates vaidlusküsimustes ei ole konsensuse saavutamine kaugeltki enesestmõistetav ettevõtmine, eriti kui otsustamisel on mõne konkreetse hüve jagamine.
Selle dualismi väljatoomine on terendanud demokraatiateooria keskpunkte. Demokraatia praktikas on see esile toonud vajaduse enam inimesi veenda kui nende üle mõjuvõimu kehtestada. Seetõttu pole üllatav ka Mansbridge’i edasine areng just arutleva demokraatia poole, mille uurimisse on ta panustanud kõige järjepidevamalt üle 20 aasta.
Arutlev demokraatia
Juba aastal 1992 leidis Mansbridge, et arutleval demokraatial on palju rohkem kokkupuutepunkte muude demokraatia liikidega, kui esmalt tundus. Tollal seisis debattide keskel demokraatlik korporatism. Ehkki selle valitsemisvormi ideaal lepitada ühiskonna eri huvigruppe riigi juhitud läbirääkimise kaudu oli paljude arvates liberalismi õõnestav, leidis Mansbridge, et selle raames annab arendada osaliste arutlusvõimet ning selle kaudu tegelikult tasakaalustada vastasliku demokraatia tendentse.
Arutleva demokraatia valdkond on mõistagi lai ning seda on arendanud juba kümned teoreetikud (sh J. Habermas, J. Dryzek, J. Fishkin). Mansbridge’i osa on selles arengus olnud isikliku huvi mõiste sissetoomine sellesse lähenemisse. Inimeste ühishuvi otsimine arutleva demokraatia kaudu ei pea Mansbridge’i arvates ilmtingimata tähendama endas isikliku huvi mahasurumist.
Eeskätt peab see tähendama oskust oma huve kujundada ning väljendada arutlevas kontekstis, arutleval moel. Kui see leiab aset, saab isiklikust huvist Mansbridge’i sõnutsi muutlik nähtus, sõltuvalt sellest, kuidas inimene oskab selle üle arutleda ning arutluste käigus teiste seisukohti arvesse võtta.
Üks hea näide isikliku huvi positiivsest toimest ühiskonnas pärineb naisõigluse liikumisest 1970ndatel. Kui seni oli osal naistel nende ebavõrdset positsiooni kompenseerinud tunne, et nad aitasid kaasa justkui ühiskonna või perekonna üldisemale heaolule, siis feminism pani neid mõistma, et paljuski tuli see nende enda huvide arvelt. Seega etendas võrdsete õiguste nõudmine omamoodi isikliku huvi esiletõstmist. Reaalselt tähendas see vaid soorollide tasakaalustamist, mis tegelikult edendab ühishuve.
Feminismiteooria arendaja
Jane Mansbridge’i tähtsus feminismiteoorias avaldus juba 1986. aastal, mil talt ilmus raamat „Why We Lost the ERA”. Teos analüüsis, miks kaotati rahvakampaania teha parandus USA põhiseadusesse tagamaks naiste ja meeste võrdsed õigused. Järgnevatel aastatel jätkas Mansbridge empiirilisi analüüse naisliikumise teemadel, võttes luubi alla nt liikumise keelelised-sõnakasutuslikud arengud. Koos Harvardi kolleegi Katherine Flasteriga uuris ta, kuidas aastatel 1851–1999 muutus ajalehes New York Times mitme naisliikumisega seotud sõna esinemissagedus.
Kui näiteks sõnad tüvega feminis- hakkasid mõistagi esinema juba aastal 1900 ning sagenesid plahvatuslikult pärast aastat 1970, siis aastal 1975 ilmus ajalehes esimest korda väljend seksuaalne ahistamine. Mansbridge ja Flaster analüüsisid ka väljendi meesšovinist arengut, korraldades selleks veel eraldi kvalitatiivse uuringu, milles nad vaatlesid, kuidas naised ise seda mõistet kasutasid ning millist normatiivset mõju avaldas selle fraasi levimine ühiskonnas.
Soolised kvoodid
Võrdõiguslikkuse liikumine tõstis ka esindatuse küsimuse nüüdisaja demokraatias. Kas naiste mõjuvõimu poliitilistes otsustusprotsessides annab parandada näiteks sookvootidega valimisnimekirjade koostamisel? Mansbridge on argumenteerinud, et teatud tingimustel küll. Ent arvestada tuleb ka sellega, et kvoodid võivad tugevdada inimeste nii-öelda essentsialistlikku vaadet selle küsimusele. Ehk kui väita, et mehed ei pruugi adekvaatselt esindada naiste vaatevinkleid, siis sama hästi võib kahelda naiste suutelisuses kosta meeste huvide eest. Veel enam, väide, et naiste arvamust väljendab kõige paremini teine naine, eeldab, et ükskõik milline naine saab esindada kõiki naisi tervikuna.
Mansbridge järeldas seega, et kui kvoote kehtestada, siis tuleks vältida nende õigustamist otseselt sooliste erinevuste alusel ning samal ajal ühitada need meetmetega vähendada inimeste essentsialistlikku mõtlemist laiemalt. Mansbridge’i seisukoht tugines paljuski tema vaadetele arutleva demokraatia suhtes. Ka seal on oluline, kuidas inimene käitub ning argumenteerib oma taustast sõltumata. Tähtis on tema performatiivne roll ja tegevus.
Samas leidis Mansbridge, et eri vaatevinklite juuresolek mõne arutelu puhul on ülimalt oluline tagamaks selle arutelu mitmekülgsust ja kvaliteeti. Selles mõttes on Mansbridge’i seisukoht niinimetatud deskriptiivse esindatuse küsimuses olnud taas tugevalt seotud arutleva demokraatia edendamisega. Poliitikas ei ole vaja mitmekesisust inimeste sünnipäraste või essentsialislike omaduste reifitseerimiseks, vaid selleks, et teineteist austavate ning võrdväärsete arutelude juures võiks kosta võimalikult palju ühiskonna elukogemuslikke vaatevinkleid ning seisukohti.
Esindatus laias plaanis
Ehkki Jane Mansbridge on üritanud oma teadustöödes edendada arutleva demokraatia piirjooni ning uurida selle edu eeldusi, on ta ühtviisi mõistnud, et kaasaja demokraatia on peamiselt esindusdemokraatia. Huvide kostmine ning nendega arvestamine otsuste tegemisel käib põhiliselt rahva valitud esindajate kaudu.
Ent mida peaksid valijad oma esindajatelt täpsemalt ootama? Kuidas peaksid esindajad oma rolli tegelikult suhtuma?
Jane Mansbridge avaldas Ameerika politoloogia prestiižseimas ajakirjas American Political Science Review aastal 2003 artikli, milles ta harutas lahti koguni neli esindatuse mudelit. Mitu neist kõnetab ka meie tänapäeva poliitika kitsaskohti.
Mansbridge’i esimene mudel lähtus klassikalisest volitaja-tegutseja (principal-agent) ettekujutusest, kus esindaja (tegutseja) lubab teatud perioodil (st kuni järgmiste valimisteni) ellu viia valija (volitaja) heaks teatud toiminguid. Niisugust vahekorda nimetas Mansbridge lubadusesindatuseks (promissory representation).
Suhe tugineb sellele, et volitajal on võimalik hinnata tegutseja tegevust järgmistel valimistel ning võimaluse korral sanktsioneerida tegutsejat teda kõrvale heites. Veel enam eeldab see mudel (sageli implitsiitselt), et volitaja annab oma hinnangu, tuginedes just eelmistel valimistel antud lubadustele. Kas võimulolijad tegid seda, mida nad lubasid?
Reaalsuses proovivad paljud poliitikud sageli muuta järgmiste valimiste ajaks valijate arvamust selle kohta, mis on oluline, muutes seega juba olemasolevat esindussuhet. Volitaja ei hinda enam tegutsejat nendest tingimustest lähtuvalt, milles lepiti kokku eelmistel valimistel, vaid pigem tuginedes uutele kriteeriumitele, mille olulisuses on volitajat veennud tegutseja. Sellise dünaamika liigitab Mansbridge eraldi tüüpi esindatuse alla, mida ta nimetab ennetavaks (anticipatory). Sel juhul esindab (või valitseb) tegutseja lähtuvalt otsustest, mille valijad kiidavad eeldatavasti heaks järgmistel valimistel ning hoolimata sellest, kas ta alguses lubas neid või mitte.
Ühest küljest hõlmab selline esindamise vorm sisuliselt tegutsejapoolset manipuleerimist. Mansbridge’i seisukohast võib seda näha ka kui „harimist“ juhul, kui tegutseja seletab ausa kommunikatsiooniga (arutlemisega), miks tema tehtud otsused olid objektiivselt võttes volitaja huvides. Selles mõttes ei ole ennetav esindamine ilmtingimata normatiivselt küsitava väärtusega, samas toimib see ikkagi lähtuvalt eeldustest, mis erinevad volitaja-tegutseja mudelist.
Uusaja esindatus
Mansbridge’i tuletatud kolmas esindatuse tüüp hõlmab endas sellise esindaja valimist, „kelle käitumine on teatud määral ennustatav lähtuvalt… tema vaadeldavatest omadustest”. Mansbridge nimetab seda „güroskoopiliseks“ (gyroscopic) esindamiseks, kuna esindaja toimib lähtuvalt omaenda sisemistest veendumustest ega kujunda oma eelistusi valijatest lähtuvalt. Nagu Mansbridge seletab:
„Kui lubadus- ning ennetavas esindatuses… põhjustavad valijad muutusi esindaja käitumises, siis güroskoopilises esindamises põhjustavad valijad muutusi eeskätt esinduskogu koosseisus ning kaugemas tulevikus poliitilises kogukonnas mitte esindajate käitumise muutmise, vaid selle kaudu, et nad asetavad seadusandlikku kogusse ja poliitilisse kogukonda („süsteemi“) just selles esindajas kehastuva aktiivse ja võimuka elemendi.”
Niisugune mudel elimineerib suures osas volitaja-tegutseja suhte, kuna see ei defineeri valijat mitte kui kedagi, kes oleks huvitatud oma isiklike huvide edendamisest, vaid kui kellegi, kes on huvitatud esindaja kognitiivsete suunitluste (tema „kursi“) tagamisest ning seda küsimatult valimistest valimisteni. Just sellist ettekujutust esindatusest võis näha USAs nn Tea Party liikumise puhul, ent ka praegu paljude nende seas, kes pooldavad Donald Trumpi.
Kaudne esindatus
Lõpetuseks väidab Mansbridge, et neljandat tüüpi esindamine eksisteerib nende poliitikute hulgas, kes seisavad teatud laadi valijate väärtuste eest, isegi kui nendel valijatel puudub otsene elektoraalne suhe antud poliitikutega. Nii võib leida juhtumeid, kus valijad toetavad materiaalselt poliitikuid, kelle poolt nad otseselt hääletada ei saa, kuid kes samal ajal vastavad nende hoiakutele teatud küsimuses.
Seda laadi esindamine seostub kõige enam valimissüsteemidega, kus on ühemandaadilised ringkonnad ning kus teatud poliitilise seisukoha toetajad, kes ühes valimisringkonnas on vähemuses, annavad oma materiaalse toetuse kandidaadile mõnes teises ringkonnas, kus see teema kaldub enamuse poolehoiu poole.
Ameerika Ühendriikide kontekstis tõi Mansbridge asjakohase näite 2003. aasta Iraagi sõja vastaste osas Teksases, kes saatsid oma raha või vabatahtlikku abi sõjavastastele kandidaatidele Minnesotas lootuses, et seal osutuvad nad hõlpsamini valituks. Euroopas võiks mõistagi näha analoogiat saksa või prantsuse euroskeptikute püüdluses õhutada Brexitit, soovides selle kaudu heita rohkem varju Euroopa Liidule tervikuna.
Mansbridge väidab igal juhul, et nõnda toimides püüdlevad valijad neljandat tüüpi „asendusesinduse“ (surrogate representation) poole, mis taas erineb oma põhiolemuselt volitaja-tegutseja suhetest. Tänapäeva esindatus on niisiis Mansbridge’i analüüsis mitmesuunaline, muutuv, manipuleeritav ning sageli veel piiriülene.
Tuleviku vaade
Just viimane, esindatuse globaalne dimensioon on teema, mis on kõige hiljem Mansbridge’i tähelepanu haaranud. Millist esindatust läheb edaspidi vaja üleilmastumise probleemidega tegelemiseks? Kas tugevdada tuleks riigivõimu selleks, et lahendada maailma järjest süvenevaid kollektiivse tegutsemise vastuolusid? Kuidas tagada seejuures poliitiliste süsteemide demokraatlikku legitiimsust?
Paljuski sünteesina kogu oma mitmekülgse teadustegevuse taustal soovitab Mansbridge keskenduda just poliitilise kommunikatsiooni parandamisele. Ta tõdeb, et põhimõtteliselt on võimalik demokraatiat legitimiseerida uusaja güroskoopilise esindatuse alusel. Esiteks võib see valitsejaile anda võrdlemisi kasulikul moel paindlikumad käed ülemaailmsete probleemide lahendamiseks. Samas nõuab selline võimusuhe kindlasti Mansbridge’i sõnutsi „rekursiivset“ kommunikatsiooni ehk suhtlemist, mis oleks enese poole pööratud. See tagaks samal ajal õiglast huvide teatavaks võtmist ning arvestamist poliitikute ja rahva poolt, taas paljuski arutleva demokraatia vaimus.
Jane Mansbridge’i huvipakkuvamad teosed
- „Beyond Adversary Democracy” (1980)
- „Why We Lost the ERA” (1986)
- „Deliberative Systems: Deliberative Democracy at the Large Scale” (2012), toim. koos John Parkinsoniga
- „Rethinking Representation“, American Political Science Review 97: 515–28 (2003)
- „Quota Problems: Combating the Dangers of Essentialism“, Gender&Politics 1: 622–38 (2004)
- „What is Political Science for?“, Perspectives on Politics 12: 8–17 (2014)
Skytte auhind antakse laureaadile üle 29. septembril Uppsalas.
Lisainfo: http://skytteprize.com/
Vello Pettai on Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor ning Skytte politoloogia auhinna juhtkomitee liige aastast 2016.