Karmo Tüür: Venemaa päästab maailma

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Venemaa näeb ohtu maailmas valitsevale korraldusele ja ennast selle päästjana, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

«Meie päästame maailma. Ma ütlen seda ilma igasuguse paatoseta. Meie päästame maailma, hoides elus rahvusvahelise õiguse süsteemi!» Need sõnad lausus mõne päeva eest Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni juht Konstantin Kossatšov.

Vahetult pärast seda, kui oli saanud teatavaks, et USA koos liitlastega andis raketilöögi Süüria väidetavate keemiarelva-laborite pihta, paiskas Venemaa peamine telekanal eetrisse erisaate, mille raames sündis ka see suurepärane tsitaat. Muuseas, tegemist oli otse-eetriga, mis pole selliste jutusaadete puhul üldse mitte tavaline. Erakordne olukord nõuab erakordseid meetmeid.

Seesuguste jutusaadete vaatamine on erakordselt frustreeriv tegevus. Ma päriselt ka ei soovita neid vaadata, sest see agressiivsuse, solvava ülekarjumise ning otsese mõnitamise tase mõjub psüühikale äärmiselt koormavalt. Seekord oli aga saate üleshitus veidi teine, kohale polnud kutsutud tavapäraseid peksupoisse, kelle elaval näitel tõestada publikule Venemaa valitud poliitika ainuõigsust.

1000 aastat maailmapäästmist

Me võime ju loo alguses toodud lause üle muiata. Öelda, et see on ju lihtsalt ilus retoorika, millega oma huve varjutada ja kaitsta. Kuid tegelikkuses on siin taga sajanditepikkune messianistlik maailmanägemus, mille kohaselt Venemaal ongi kanda erakordne missioon.

Mille või kelle eest on siis vaja maailma päästa? Eks ikka selle hingetu ja küünilise maailmakorra eest, mida «teised» püüavad ülejäänutele peale suruda. On selleks «teiseks» siis parasjagu Inglismaa või USA, rahvusvaheline imperialism või sionistlik vandenõu, polegi niivõrd oluline. Need on detailid.

Oluline on Venemaa enda kui nn Kolmanda Rooma tajumine. Meeletu vastutusekoorem pahelise maailma õigele rajale juhtimise eest. Hakaku see ülejäänud maailm kasvõi vastu, kuid päästetud peab ta saama, olgu kasvõi ühe riigi kaupa korraga, lähinaabritest alustades. Nagu valgustatud monarhismi idealiseeriv Žirinovski seda kunagi geniaalselt sõnastas: «Me veel päästame Euroopa USA diktaadi alt!»

Rahvusvahelise õiguse eritaju

Kui meile võib jääda mulje, et rahvusvahelise õiguse puhul on tegu millegi universaalsega, millest kõik saavad ühtemoodi aru, siis nii see muidugi pole. Alustame kasvõi sellest, et igasugune õigussüsteem on vaieldav ja tõlgendatav, ja lõpetame sellega, et rahvusvahelist õigust pole olemas ühtse kompaktse kirjapandud tekstina (nagu nt kriminaalmäärustik).

Venemaa nägemus rahvusvahelise õiguse süsteemist on suurriikide-keskne. Suurriikidel on oma loomupärased huvisfäärid, mida teised suurriigid peavad austama. Ja see, mis on minu huvisfääris, seda ei pea teised mitte näppima. Mõjusfääri kuuluvatel riikidel iseotsustamise õigust ei ole, soov sellest mõjuväljast lahkuda on kuritegelik ja karistatav. Ning kui keegi soovib Venemaa tagahoovist lahkuda, siis ei juhtu see mitte Moskva vigade, vaid kurjade konkurentide ehk teiste suurriikide mahitamisel. Noh näiteks küpsiste abil, mida Maidanil jagatakse.

Praegu on Venemaa nägemuse kohaselt rahvusvahelise õiguse süsteem katki. Miskipärast ei austa teised enam Moskva õigus- ja loomupärast suurriiklikku rolli ja ajab käsi Venemaa puhvertsooni. See olukord on vaja ära lõpetada, asjad korda ajada. Ehk siis maailm on vaja päästa ja rahvusvahelise õiguse süsteem taas korda seada. Täpselt nii, nagu Konstantin Kossatšov rabava otsekohesusega ütleski.