Oliver Kund: meie Lohhauseni linnapea

Kadri Simson. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Psühholoog Dietrich Dörner korraldas 1983. aastal laborikatse. Osalistel paluti asuda linnapeaks kujuteldavas linnas nimega Lohhausen. Linna seis oli kehv, kuid osaleja sai oma otsustega mõjutada enam kui 2000 muutujat. Iga otsuse järel muutus seis grammi võrra, ja mängu-meeril tuli kohaneda.

Dörnerit huvitas, millise strateegiaga hobi-linnapead kitsikusest välja rabelevad. Üllatuslikult ilmnes, et intelligentsus, haridus ega vanus ei seletanud, miks head linnapead aitasid linna õitsele, aga halvad paiskasid kaosesse.

Halbade puhul torkas Dörnerile silma üks omapära – mõnede katseisikute kangekaelsus. Kui nad olid ühe otsuse ära teinud, jäid nad sellele kindlaks deviisi alusel «tulgu, mis tuleb», isegi siis, kui asjaolud rääkisid juba ammugi teist keelt. Vajadusel võtsid nad kasutusele enesekaitsestrateegiad nagu künism, kui asjad liiga hulluks kätte läksid.

Kadri Simsoni tegevus Eestile tasuta maakondliku ühistranspordi pealesurumisel on otsekui Dörneri väite kurblooline tõestus. Tänini pole Eestis leidunud ühtki eksperti, kes ütleks, et tasuta ühistransport on hea idee. Loendamatutes saadetes ja artiklites on üritatud avada valitsuse silmi, et Keskerakonna intellektuaalselt tuhm valimislubadus toob sama või kehvema teenuse kaks korda kallima hinnaga.

Viimase aja Eesti on halbade, kõiketeadvate meeride pantvang.

Eesti suurimad väljaanded on teinud juhtkirjades ettepanekuid: jätke rumalus tegemata. Vastu on ühistranspordikeskused ja visionäärid. Riik vajaks tulevikusüsteemi loomist, mitte olnu põlistamist.

Signaali, et kogu asjal on häälte püüdmise mekk juures, andis Simson ise Kuku raadio saates «Nädala tegija», kui soovitas IRLil valijate häälte hoidmiseks ikkagi tasuta transpordi poolt olla. Kui peaks selguma, et minister ongi kõik parandusettepanekud pikalt saatnud üksnes põhjusel, et saaks tuleval kevadel oma saavutuse plakatitele trükkida, olemegi jõudnud eelkirjeldatud künismini.

Ent tuleme tagasi Dörneri katse juurde. Mida siis tegid head linnapead? Dörner leidis, et nad hankisid tegutsedes oma linna ja oma otsuste tagajärgede kohta rohkem infot kui halvad. Lisaks olid nad ennemini valmis kuuldust õppima. Negatiivse tagasisidega arvestades järgisid nad ühtlasi mänguteooria alustõde: tegutse nii, et hoiaksid suurima kahju, mida võid oma tegudega tekitada, võimalikult väikesena.

Viimase aja Eesti on halbade, kõiketeadvate meeride pantvang. Kas mäletate veel, kuidas Urmas Reinsalu tahtis Sisekaitseakadeemia vägisi Narva viia?

Tundub, nagu oleks Eestis käimas üks ajaloo halvimaid juhtimiseksperimente. Olgu see bussid, aktsiisitõusud või EstFori tehas: tänavune aasta paneb ilmselt paika, kuhu settib tulevikuks peen joon küsimuses, kumb on tähtsam, kas ühiskonna läbikaalutud vaade ja ekspertide hääl või kellegi poliitambitsioon. Kui viimane, siis tere tulemast Lohhausenisse, marionetid.