Juhtkiri: Aabi tegevust on raske heaks kiita

Minister Jaak Aab teatamas ajakirjanikele, et astub liiklusrikkumise pärast ametist tagasi. Foto: Liis Treimann

Nõukogude ajal oli anekdoot Ameerika korrespondendist, kes litsub end hädaga rahvast täis trollibussi. Seisab, higistab ja küsib oma saatja käest: «Kes on need inimesed meie ümber?» – «Oo, need on meie suure ja vägeva maa peremehed,» saab ta vastuseks. Trollibussist põikavad hooletult suurel kiirusel mööda kaks musta Tšaika limusiini. «Aga, kes need, meist 100 kilomeetrit tunnis praegu mööda sõitsid, nagu purjus oleksid?» küsib ameeriklane. «Need on meie rahva teenrid,» vastab ta saatja.

Keskerakondlasest riigihalduse ministri Jaak Aabi tagasiastumine pärast seda, kui tuli avalikuks, et Aab kuu aja eest ebakaines olekus kiirust ületas, tõi kaasa vastakaid reaktsioone. Oli neid, kes Aabi käitumist tagasiastumisel väärikaks pidasid. Leidus isegi kaasatundjaid, sest mis seal salata, Eestis on leidunud rahvateenreid, kes on end lähiminevikus sea kombel üleval pidanud: joonud end silmini täis ja bravuurselt pujäänitsenud, nõudes politsei peadirektorit, baarinurka urineerinud või lömmi sõitnud tänava äärde pargitud autosid. Jaak Aab millegi ligilähedasega hakkama ei saanud. Tema tegevuse tõttu ei kannatanud ka kõrvalised inimesed. Kuid sellegipoolest on tema tegevust, muuhulgas seda, mis järgnes intsidendile Tartus, raske heaks kiita.

Ebakaines olekus rooli taha istumisel on põhjuseks enesekriitika puudumine ja harjumus vältida vastutust oma vigade eest. Aabi loos jooksevad need kaks omadust traagelniitidena politseile vahele jäämisest kuni tagasiastumiseni. Oma vea tunnistamine, andekspalumine ja ministriametist taandumine oli kahtlemata õige samm, kuid see kõik oleks pidanud aset leidma kuu aja eest, sest Aab jäi politseipatrullile vahele 11. märtsil. Aabi põhjendus, et ta ei tahtnud segada riigieelarve strateegia arutelu, on pentsik. Riigihalduse ministri koht on väga pehmelt öeldes kasutu, aruteludel oleks ka ilma temata läbi saadud. Imelik on ka see, et peaminister Jüri Ratas kuulis oma väitel Jaak Aabi vahelejäämisest mitte Aabilt endalt, vaid mõni päev tagasi siseminister Andres Anvelti käest. See pole mitte riigimehelikkus, nagu mõned Aabi kaasuse kommenteerijad meedias hõiskasid, vaid infantiilsus.

Postsovetlikus ruumis on kombeks lugeda alkoholi tarbimist sageli teatud tegusid õigustavaks, sest alkoholi näol oleks justkui tegemist paksude kardinatega, mis tol hetkel inimese silmi katsid. Kuid see pole õige. Loomulikult tekitab väikegi kogus alkoholi  eufooriatunnet. Kuid kes teeb purjus peaga rumalusi, on võimeline neid ka kaine peaga korda saatma. Pigem on küsimus kasvatuses. Inimesel peaks olema häbi ilmuda alkoholi tarvitanuna avalikku kohta ning veel rohkem pärast seda rooli taha istuda.