Kaja Kallas.

FOTO: Sander Ilvest

Kõik uus on hästiunustatud vana. Kaja Kallase Eesti tipp-poliitika orbiidiletõus Reformierakonna esinaisena tõukub ideoloogiliselt platvormilt, mis on äravahetamiseni sarnane tema isa, Siim Kallase omaga. «Isemajandav Eesti» on ilmselt suhtekorralduslik kamuflaaž, vana vormi täitmine uue sisuga.

Tähelepanuväärseimad on paralleelid Kaja Kallase kroonimiskõne (ja -usutluste) ning Siim Kallase «Kodanike riigi manifesti» vahel. See 1995. aasta tekst, millele Kallas seenior 2014. aastal taas truudust vandus, näib üsna üksüheselt korraldavat ka Kaja Kallase maailmapilti.

Lause «[v]aba turumajandus iseenesest sisaldab sotsiaalse õigluse elemente, mille oskuslik ärakasutamine loob igale ühiskonnaliikmele palju suurema kindluse kui ükski teine süsteem» on pärit manifestist, kuid võtab kokku ka Kaja Kallase vaated. Lisades siia RE uue juhi viited tasulisele kõrgharidusele, eratervishoiukindlustusele, «lihtsale» proportsionaalsele tulumaksule, õhukesele regulatsioonivabale riigile, avatud majandusele ja muule sellisele, olemegi tagasi 1995. aastas.

Kui noorema Kallase pingutusi krooniks märtsis 2019 valimisedu, poleks tegemist millegi vähema kui turuliberalismi teise tulemisega. Julge hundi rind on rasvane, kuid tänases kriisipohmeluses maailmas ei pruugi über-neoliberaalse programmi poolt hääletamine olla isegi Eesti valijale sama loomulik kui aastal 2007.

Muidugi, Kaja Kallase programmil on modernsemaid elemente. Üks neist on «isemajandamise» idee uues kuues – soov, et Eesti hakkaks toime tulema oma teenistuse piires. Eurotoetuste paratamatu kadumine on mure, mille juba paari aasta eest tõstatas Urmas Varblane. Kaja Kallas näib aga selle mõtte viivat absurdini, milles terendab visioon autarkilisest Eestist, mille majandust korraldatakse nii, nagu juhib oma majapidamist 19. sajandi schwäbische Hausfrau kombel Angela Merkel.

ELi liikmena jääb Eesti abiprogrammide sihtriigiks, isegi kui meie sissemaksed kasvavad. Küsimus, millele Kallas ei vasta, on milliseid sektoreid eurorahade jagamisel prioretiseerida. Mõelgem Prantsusmaale, mis on netomaksja, kuid hoolitseb ELi kaudu väga hästi oma põllumeeste eest. Samamoodi oodanuks Kallaselt mõtteid ääremaastumisest. See Eesti, mis kunagi saab ELi netomaksjaks, on statistilise keskmise hõllandus, millest ühele pool jäävad Tallinn ja seda ümbritsev Harjumaa ja teisele kogu ülejäänud riik.

Neoliberalismi suurim puudus on tema visiooni teoreetilisus ja üheülbalisus. Eesti on suurte lõhede riik ning nende ületamiseks puuduvad Kaja Kallase tänases programmis ideed. Keskus ja ääremaad, mehed ja naised, eestlased ja venelased on vaid mõned näited fookusteravusest, mida ootaks Eesti järgmiselt peaministrilt. Kui Taavi Rõivas laskus Exceliga absurdi, siis Kallase visioonile tuleksid kasuks detailid ja konkreetsus. Muidu läheb tal valimisdebattides raskeks.

Muidugi, puudusi saab kompenseerida populismiga. Kaja Kallas pole sellest patust päriselt puhas, jättes aeg-ajalt mulje, et Eestis polnud 17 aastat järjest võimul mitte Reformi-, vaid Keskerakond. Liiga lihtsalt tuleb ka kiusatus noppida kergeid punkte, nagu lugu redeli kasutamise juhendist. Kõik me oskame redeliga ümber käia, kuid redeleid on kõrgemaid ja madalamaid, keerulisema ja lihtsama konstruktsiooniga. Tööohutuse pilkamine ei sobi tulevasele peaministrile.

Kaja Kallas, nagu ta isa, toob Euroopast naasnuna maale teistsugust poliitilist kultuuri. EKRE võõrastamine ja vene kaardi mängimisest hoidumine on osa sellest. Tema avatud kodanikupatriotism toob üle pika aja Eesti poliitikasse taas tõeliselt liberaalse alge. Küsimus on, kuivõrd tänulikult üha vananev ja üha konservatiivsem valijaskond seda hinnata oskab.