Annebella Pollen: alasti Utoopia – kuidas Inglismaa esimesed nudistid tulevikku ette kujutasid

Annebella Pollen
, Brightoni ülikooli kunsti- ja disainiajaloo vastutav õppejõud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees/Scanpix

1920. aastate nudistlik Utoopia on jätkuvalt täitumatu unistus, kirjutab Brightoni ülikooli kunsti- ja disainiajaloo vastutav õppejõud Annebella Pollen veebiväljaandes The Conversation

Alasti keha on sama vana kui inimkond ise. Kuid nudism kui klubideks ja seltsideks korraldunud sotsiaalvorm jõudis Inglismaal täisikka alles 1920ndail aastail. Nudismiga tegelejad pärinesid eri taustadest ja osale neist pakkus huvi just «füüsiline kultuur», mille tänapäevasteks vasteteks on kulturism ja iludusvõistlused. Paljud huvitusid looduslähedasest tervisekäitumisest, sealhulgas taimetoidu- ja toortoidudieetidest ning uutest kehalistest harjutustest alates matkamisest kuni joogani.

Eriti lembisid nudismi kunstnikud ja intellektuaalid, kellele oli see osaks vaba mõttega seostuva edumeelse tegeluse laiemast kogumist. Paljud olid internatsionalistid, keda innustasid kauaaegsemad saksa nudismitraditsioonid, mis olid tunduvalt populaarsemad ja laiahaardelisemad kui inglaste ponnistused. Nende arusaamist mööda oli lahtiriietumine osa füüsilise, vaimse ja spirituaalse vabanemise avaramast ideaalist.

Sellises vaadete valuvormis olevate nudistide jaoks näis organiseeritud gruppides lahtiriietumine tõotusena ei millestki vähemast kui maapealsest taevast. 1933. aastal kinnitas üks entusiast ajakirjas Gymnos oma artiklis «Mõtlevatele nudistidele»:

«See tähistab kõikehaaravat uuestisündi, kuna vahetab võltsi välja tõe vastu, ikestatuse vabaduse vastu, silmakirjalikkuse ja vagatsemise tõetruu sihi- ja meelekindluse vastu, ning ennekõike ülendab meeli ja õhutab hinge püüdlema kõrgustesse üle tänapäeva tsivilisatsiooni väikluse ja närususe.»

Tsivilisatsiooni – selles mõistes modernset, mehhaniseeritud ja industrialiseeritud maailma – peeti rikutuks, selle probleemiderägastik kehastus kõigi kaasaegsete kehakatete hädadena.

Moe surm

Kui nudism oli utopistlik ja eskapistlik, siis riietumine oli paratamatult selle vastand: düstoopiline ja vangistav. Kirglike varajaste nudistide üllitistes kirjeldati rõivaid kui «räpast vangirüüd» ja «raudset ketti, mille külge tsivilisatsioon ja tavad on piinleva inimkonna aheldanud».

Haigusedki olevat «enamjaolt selle paratamatu tulemus, et omaenda rõivaste süngad müürid on inimkeha orjastanud». Sarnase saatuse talumise asemel pakkusid sõdadevahelise aja nudistid välja alternatiivse eluviisi, kuulutades oma ajakirjades alates Sun Bathing Review’st kuni Health and Efficiency’ni: «Rõivad on surnud.»

Kirglike varajaste nudistide üllitistes kirjeldati rõivaid kui «räpast vangirüüd» ja «raudset ketti, mille külge tsivilisatsioon ja tavad on piinleva inimkonna aheldanud».

Mõnedele kõige tulihingelisematele toetajatele pakuti alastust välja täieliku tervendusena tänapäeva tõbedest; kui selle füüsilist ja vaimset kasu tunda saadakse, siis ei tuleks mitte kunagi üldse mingeid rõivaid kanda. Need entusiastid ootasid pikisilmi aega, mil nudism muutub Londoni tänavail normiks ning «kõik normaalse mõtlemisega tsiviliseeritud inimesed elavad oma elu nudistidena» ja «loobuvad rõivastest jäädavalt».

Mõnede nudistide ennustuste kohaselt pidavat inimkehad edasi arenema sellisteks, et soojenduseks ega kaitseks enam rõivaid ei vajatagi – täieliku alastuse tulemusena tekkinud terved ja tarmukad kehad oleks ilmastikukindlad. Mõned kõige innukamad varajased nudistid käisid paljalt mägedes ronimas ja isegi suusatamas.

Kuid teiste nudistide jaoks kandusid taolised tegevused tavamaailmast juba pisut liialt kaugele. Mõõdukamad hääled väitsid vastu, et «rõivastel on oluline ülesanne täita ja üksnes mingid veidrikud võiks soovitada neist täielikult loobuda».

Tasuks meeles pidada, et alastiolek avalikus kohas oli (ja on paljudes riikides siiani) süütegu. Sõdadevahelisel ajal asutatud rangete liikmelisuse reeglitega «päikeseklubid» ja «päevitamisseltsid» kaitsesid nudiste vahistamise eest ning aitasid ka nende auväärsust alal hoida.

Mõnede nudistide ennustuste kohaselt pidavat inimkehad edasi arenema sellisteks, et soojenduseks ega kaitseks enam rõivaid ei vajatagi – täieliku alastuse tulemusena tekkinud terved ja tarmukad kehad oleks ilmastikukindlad.

Üldsuse suhtumine nudismi laius lõbustatusest kuni siira jahmatuseni; nudistide ajakirjad avaldasid korrapäraselt kokkuvõtteid peavoolumeedia artiklitest, mis tembeldasid nudismi amoraalseks ja koguni «paheliseks». Isegi heatahtliku pilguga kaedes pidas rahvas nudismi kentsakaks ja sestap soovitasid «tervemõistuslikku» või ratsionaalset lähenemist need, kes tahtsid vältida süüdistusi kultuslikkuses.

Mõõdukama nudismi liini järgijad tunnistasid vajadust sisse viia riietumise ja lahtiriietumise kombestik, mis muutuks vastavalt ümbritsevatele asjaoludele. See pragmaatilisem lähenemine soovitas sobivate tingimuste olemasolul aeg-ajalt minimaalses rõivastuses päevitada, tervise ja heaolu parandamise eesmärgil. Hakati ka leiutama nudistidele rõivaid Inglismaa paljudeks päikesepaisteta päevadeks, lennukad disainid ulatusid otstarbekusest kuni fantastikani.

Nudisti rõivastus

Kõige terviklikuma rõivastusskeemi ettepaneku tegi 1933. aastal raamatu «Nudism nüüdiselus» autor Maurice Parmalee. Tema leidis, et mingit laadi kaitse vajadusel kantavad rõivaesemed peaks olema avatud ja õhulised ning mitte kinni katma rohkem ihu, kui täiesti hädavajalik.

Lisaks nendele praktilistele soovitustele pakkus ta välja ka visionäärsemaid tulevikuideaale, sealhulgas sugudevaheliste erinevuste kaotamist rõivastuses. Ta tõi üksikasjalikult esile rõivaesemed, millega lahendada probleeme ihusoojuse hoidmisel ja jalgade kaitsel – ning ka menstruatsiooni praktilisi aspekte, seda juba enne kehasiseste hügieenitoodete laiemat levikut. Inspiratsiooni ammutas ta vabalt nii ajaloost kui geograafiast ja sai lõpptulemuseks pöörase komplekti, kuhu kuulusid vammus, vöölint, baieri traksid, šoti kilt, sokid ja jaapani sandaalid, kapuutsiga Lõuna-Ameerika pontšo, ning käekott igapäevatarvete jaoks.

Üksikesemed olid disainitud alastuse teatud praktiliste vajakajäämiste kõrvaldamiseks, aga neis avaldus ka saabuva nudistliku maailma muutunud olemus. Parmalee väitis, et tema nudistlikus tulevikus «on vähem kiusatust ebaausale teele minna, seega pole taskute puudumine mingi tõsine puudus.»

Alasti tulevik

Vaatamata kõigile kinnitustele nudismi möödapääsmatusest pole peatänaval alasti inimeste kohtamine ka ligi sada aastat hiljem vähimalgi määral igapäevasem nähtus kui iial enne.

1920. aastate nudistlik Utoopia on jätkuvalt täitumatu unistus. Juba 1930ndate keskpaigaks hakkas see fantaasia tuhmuma; dramaatilised poliitilised pöörded Saksamaal näitasid, et üksnes lahtiriietumine ei suuda luua uut demokraatlikku, rahumeelset ja võrdsusel põhinevat maailma.

1920. aastate nudistlik Utoopia on jätkuvalt täitumatu unistus.

Sellest hoolimata leidsid inglise mõõdukate nudistide pürgimused kergete riiete ja minimaalses rõivastuses päevitamise poole tasapisi kandepinda 1930ndate üleüldises rõivastuse ja kombelisuse lõdvenemise õhkkonnas. Pärast sõda kuivas kokku üksnes klubide ja seltside kaudu korraldatud inglise sotsiaalne nudism. Jõudeaja nudism aga õilmitses edasi, eriti puhkusereisidel välismaale.

Tänapäeva nudistid, keda nüüd küll pigem kutsutakse naturistideks, ei kipu lahtiriietumist siduma sotsialismi, taimetoitluse või antimaterialismiga, nagu seda tegid nudismi teerajajad sõdadevahelisel ajal – peamiselt tajutakse seda vaid meeldiva ajaviitena. Esimeste Inglismaa sotsiaalsete nudistide kampaaniad võiks seega lugeda lõppenuks.

Ent nudismi filosoofide kõige radikaalsem soovitus oli see, et uue tuleviku otsinguil tuleks laiali lammutada kogu sotsiaalne sündsus. Nende kujutluste uus ilm ühendaks vennalikult kõiki, taastaks liidu loodusega ja muudaks maailma turvalisemaks, õiglasemaks ja kaunimaks paigaks. Need ambitsioonid püsivad ka täna, ehkki nüüdisaegsetel mõttekaaslastel võivad olla teistsugused arvamused sellest, mil moel neid eesmärke saavutada. Nagu Parmalee eeldaski, võib selleni jõudmine võtta sajandeid – kuid lootus uuest maailmast õitseb igavesti.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles