Kristjan Zobel

FOTO: Andres Tennus/Tartu Ülikool

Räägin teile mõistujutu, mis on peamiselt tõukunud viimasel paaril kuul raadio iganädalastes sisepoliitilise suunitlusega jutusaadetes kuuldust. Olen nimelt aastakümneid olnud nende saadete andunud ja pidev kuulaja.

Mõistujutt ise põhineb huvitaval teadusloolisel tõigal – vaatamata sellele, et Rudolf Clausius formuleeris termodünaamika teise seaduse juba üheksateistkümnenda sajandi keskel, ei ole hetkekski lakanud igiliikuri töötava mudeli patenteerimistaotluste voog patendiametitesse. Loomulikult neid vastu ei võeta.

Kujutage nüüd ette olukorda, kus patendiametniku juurde saabub järjekordne kodanik, kaenlas mapp igiliikuri joonistega:

Ametnik (ühmamisi): «Neid me vastu ei võta.»

Kodanik: «Miks ei võta?»

Ametnik: «Sellepärast, et termodünaamika teine seadus kõlab Tartu Ülikooli kasvandiku ja Nobeli preemia laureaadi Wilhelm Ostwaldi sõnastuses nii: «Teist liiki igiliikur on võimatu». Teie aga toote mulle siia igiliikuri joonised.»

Kodanik:«Aga kust see Ostwald teadis, et see on võimatu? Ja eriti veel teie, kes te pole isegi mingi Ostwald, tulete mulle rääkima, et võimatu. Te pole mu jooniseid ju isegi uurinud.