Aivar Pau: kergliiklusteede ikaldus

Jalgrattur Foto: SCANPIX

Kevad on lõpuks käes. Üheks selle vankumatuks märgiks on linnulaulu ja looduse lõhnade kõrval see, et sumedatel õhtutel kogunevad kõikjale Eestisse rajatud kergliiklusteedele töörahva massid.

Nad tahavad seal niisama jalutada, veidi sörkida, ratast vändata, koera õue tuua, kaaslastega vestelda ja päevauudiseid vahetada. Leksikonides on selle nähtuse nimi rekreatsioon ehk virgestus – töövõime taastamine, lõdvestumine, puhkus ja meelelahutus, mis enamasti toimub looduses.

Kahtlemata hädavajalik ja samas väga meeldiv vaba aja veetmise viis, kuid paraku on Eestis  kergliiklusteede massilise rajamisega üks asi pisut nihu läinud.

Ära on unustatud sisuliselt kõik eeltoodud peamised eesmärgid ja valesti tehtud üks lihtne asi – need kergliiklusteed on rajatud otse suurte maanteede kõrvale.

Tagajärg: tasase linnulaulu ja paiselehe õite õrna lõhna asemel tuleb meil leppida ammu oma värskuse minetanud liinibusside lämmatava heitgaasipilve, pideva autode voolu tekitatud lärmi ja ohuga, et laps või koer hetkelise tähelepanematuse tõttu kõrval kihutavate rataste ette jookseb.

Tõenäoliselt peitub põhjus eelkõige selles, et teealune maa koos lähiümbrusega kuulub juba mugavalt riigile ning jalakäijate ja ratturite suunamine mujale võib kaasa tuua tülikaid läbirääkimisi teiste maaomanikega. Võib-olla on küsimus ka ühendustes, mis on vajalikud nende teede valgustamiseks. Võib-olla soovis säästa neid, kes ei jaluta päris niisama – et nad pääseksid kuidagi bussipeatustesse ja poodi.

Eestis on Euroopa struktuurifondide abiga ehitatud sadu kilomeetreid kergliiklusteid. Nii linnadesse kui ka kõige kaugematesse maasoppidesse. See on väga hästi kulutatud raha.

Minu selge ettepanek on aga, et järgmiste kergliiklusteede planeerimisel kaalutaks võimalusi viia need valdavas osas maanteedest kaugemale, eriti linnalähedaste maanteede puhul. Suundugu need üksteise lähedale vaid olulistes punktides, nagu külapood või bussipeatus.

Mujal olgu kergliiklusteed seal, kus oleks täidetud nende loomise algne eesmärk: pakkuda inimestele looduses puhkamise ja taastumise võimalust. Selle asemel et rikkuda oma tervist ja kopse.

Mis puutub aga juba olemasolevatesse kergliiklusteedesse, siis oleksid suureks abiks näiteks massiivsed rohehekid maanteede ja rattateede vahel. Poleks võib-olla üldse paha plaan teha omavalitsustes juba sel suvel talgupäevad ja need alad täis istutada. Oleks ka autoga kuidagi rohelisem sõita. Mina lööksin kaasa.

Tallinna lähialadel on uuselamurajoonide kerkimise tõttu tipptundide liiklus kasvanud meeletuks. Kirjutasime alles hiljuti, et linnast lahkub õhtuti ligi 100 000 inimest. Siinkandis on probleem maanteeäärse müra- ja õhusaastega kindlasti ka kõige suurem.

Väga heaks eeskujuks pean aga just Tallinnas Rocca al Mare kanti rajatud kergliiklusteed, mis on rajatud sadakond meetrit linna ühest tihedaima liiklusega tänavast eemale mere äärde. Loodan väga, et see eeskuju jõuab ka linnast maale.