Kolumnist Ahto Lobjakas tõdeb läinudnädalase loomade väärkohtlemise kohtuasja valguses, et loomade kohtlemine on vaid üks pintslitõmme meile mitte au tegevas autoportrees.
Ahto Lobjakas: põrgu piiril
24. mai 2011, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läbi Tallinna jookseb Kabulist Londonisse üks mõtteline joon. Seal, kus ta algab, on «lääne koefitsient» – hästi kirjeldab seda venekeelse sõna «kultuur» tähendusväli – nullilähedane. Ilmselt ütlematagi on selge, et Londonis on see koefitsient lõpmatult liginev sajale.
Tallinn on kusagil vahepeal, kord lähemal Londonile, kord Kabulile. Sama hästi kui Kabulis asume selle osas, mis puudutab loomade kohta ja kohtlemist inimese maailmas. Üks briti kirjanik on kunagi öelnud, et meil oleks võtta perfektne saatana kujutlus selle näol, kuidas inimene on läbi ajaloo ilmunud loomadele – kui viimased oskaksid rääkida. Kabulis on loomad alamad olendid, kelle suhtes halastus on üliharuldane. Eriti koerad on afgaani kalgis argipäevas rituaalselt «ebapuhtad» ja lindpriid selle sõna ürgses tähenduses.
Meie sekka kehastus saatan eelmisel nädalal ühe argise ja halli olevusena (nagu tal kombeks), kes mõisteti kohtus õigeks oma koera ja viimase pesakonna (perekonna?) loomalikus (see sõna seisab siin oma absoluutses iroonilises hiilguses) kohtlemises.
Jäägu Eesti õigussüsteemi kabullikule hingele praktika, mis nõuab tahtluse tõestamist looma «väärkohtlemisel». Olulisem on, et see hall argine olend esindab endasuguste massi, mis katab Eesti ühtlase kihina, mille peale ei tule meist enamikule pähegi nõuda (ükskõik millise) jumala müristamist.
Tema vennad ja õed tõstavad masuajal oma lemmikuid sadade kaupa tänavatele, jätavad neid puhkuse lõppedes või välismaale sõites suvilarajoonidesse hulkuma või võtavad koera lihtsalt selleks, et lasta sel elupäevad kolmemeetrise keti otsas veeta. (Meil paljupõlatud islam, muide, kirjutab ette kas koerte hea kohtlemise või vaba elu.)
See konkreetne olend jäägu siin anonüümseks. Täielikul anonüümsusel sotsiaalse isolatsiooni mõttes oleks (parema puudumisel) vähemalt poeetilise õigluse maik. Sellised isendid tuleks jätta üksi nende barbaarsusesaarekestena, mis nad on, seltsiks omaenese hoolimatu tühjus, mis lõpuks sissepoole pöördunult nad ehk seestpoolt nii ära sööks, et neist midagi järele ei jääks.
Nende õnn, et nad ei asu Kabuli-Londoni joone Londoni otsas. Suurbritannias peaks loomapiinaja reputatsiooniga inimene kartma oma tervise ja aeg-ajalt ka elu pärast. Loomaarmastus on üks sealse avaliku õiglustaju teravaid erijooni. Möödunud nädala kaasuse peategelane vajaks seal kardetavasti uut identiteeti ja läheks avalikustatud saatanate seas kirja samal real loomkatseid tegevate teadlastega, kelle jaoks pole ebatavaline saada hommikupostiga tapmisähvardusi või kirjapomme.
Me võime muidugi väita, et meil siin on teine Euroopa kui neil seal lääne pool (ja vibutada näppe brittide poole, kel on kuninglik loomakaitseselts ja vaid riiklik lastekaitseorganisatsioon), aga nii petaksime vaid iseennast. On karm tõde, et loomade kohtlemine on vaid üks pintslitõmme meile mitte au tegevas autoportrees.
Enamik meist saab instinktiivselt aru, mida mõtleb inimene, kes pärast kahetunnist laevasõitu Tallinnast Helsingisse kirjeldab oma tundeid maale astudes sõnaga «Euroopa». Kabuli-Londoni liinil oleme vaid vahepeatus ja paljuski sellest, mis teeb elu elamisväärseks, jookseb Euroopa piir meie jaoks Helsingi laiuskraadil.
Jutt ei käi siin mitte ainult loomade kohtlemisest (meiegi varjupaikades on palju soome raha ja vaeva), vaid liikluskultuurist (rautatud mass ei võrdu suurema õigusega elule), jalgrattaradadest, teenindajatest (kuigi siin on Eesti tõele au andes viimase kümne aastaga teinud väga pika hüppe), vaiksetest trammidest, haljastusest, tänavate äärekividest, (ühtlasest) elatustasemest.
Lühidalt kõigest sellest, mida inglased armastavad kirjeldada prantsuskeelse väljendiga Je ne sais quoi – eesti keeli ehk «Midagi, mida tean, aga sõnadesse ei oska panna», ehk sellest, mille järele soomlane õhkab tunduvalt vähem kui eestlane ja eestlane omakorda vähem kui tadžikk Kabulis.
See on õhkamine elu järele, mille normiks pole me ise. Temas sisaldub sõnatu teadvustus, et liikumine Kabuli-Londoni joonel on ühtlasi rännak läbi aja. Minek lääne poole on ühtlasi minek tulevikku. Lääs tähistab selle joonel (parema väljendi puudumisel) paremat elu.
See on ka muuhulgas see lihtne ja kõige «põhilisem» põhjus, miks inimesed Eestist lahkuvad. Seda peaaegu eranditult läände (kes läheks sundimata itta?): tulevikku, parema, inimväärsema elu poole (loomaväärsema poole ka).
Samast hingeseisundist on olnud kantud sellised poliitilised loosungid nagu «Murrame läbi!» ja «Eesti viie rikkama Euroopa riigi sekka!». Autorid on üritanud neis sõnadesse panna tumma tunnet, mida on tegelikult võimalik tõlkida vaid (poliitiliselt lubamatu) negatiivina, eitusena – Eesti ei ole (veel) Euroopas.
Raske uskuda, aga midagi nii elementaarset jäi kahe silma vahele ka hiljutise kampaania «Talendid koju» autoritel. Kampaaniavälise hilisnaasnuna pärast 20-aastast äraolekut võin (hilinenult) anda täiesti tasuta nõu: lääne pool hakkama saajad tulevad tagasi ainult juhul, kui see ebamugavus neile kinni makstakse, või siis põhjusil, mida riiklikud kampaaniavõrgud püüavad sama tõhusalt kui paljad käed tuult väljal.
Eesti nihutamiseks Kabuli-Londoni inimlikul (ja loomsel) joonel oleks hoopis targem püüda noori inimesi (eriti tudengeid) mõtestatult välja saata, et nad naastes tooksid endaga kaasa mõttelisi tükikesi Euroopast.