:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)
Kui valimiskogu Toomas Hendrik Ilvese presidendiks tegi, oli selle otsuse taga avalikkuse surve. Õnnetuks poliitiliseks «garandiks» tehtud Arnold Rüütli kõrval oli Ilves sobiv alternatiiv.
Neeme Korv: komistuskivi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on olukord teine. Rahvas on andnud Ilvest toetavatele erakondadele mandaadi, mis võimaldab istuva presidendi teise ametiaja riigikogus ära kinnitada. Ootamatult on aga seesama ajakirjandus, mis suuresti Ilvese viie aasta eest Kadriorgu kandis, saanud ainsaks konaruseks siledal tagasiteel presidendilossi.
Mu meelest eksivad need vaatlejad, kelle arvates sai president mullu pressivaenlase tiitli kurikuulsa allikakaitseseaduse väljakuulutamise eest. Ilves sai selle süveneva meelsuse eest, millega tema ja osa võimu juures seisvast poliitilisest establishment’ist on Eesti ajakirjandusse suhtunud. «Õigustust ei ole ajakirjanduse «tintlaks» kutsumisele,» märkis Ahto Lobjakas oma tähelepanuväärses kolumnis «Meri ja tindid» (PM 13.12.2010). Eestis nagu igas teises sõnavabadusega riigis esineb nii väga halba kui ka väga head ajakirjandust. Ilves on oma sõnavõttudega küll mõjutanud meedia eneseregulatsiooni, kuid valinud kahjuks enamasti meetodiks pigem halva halvustamise kui hea esiletõstmise, andes negatiivse varjundi ka tõsisele kriitikale. See on olnud populaarne ja mugav tee, ent ma ei usu, et pikemas plaanis kasulik Eesti demokraatiale. Parafraseerides abtissi kultusfilmist «Viimne reliikvia»: need vahendid on vastuvõtmatud.