Meil, eurooplastel, on demokraatiast rääkides halb komme laskuda oma mugavale padjale ja öelda, et meil on ju kõik kenasti, ütleb Georg Sørensen. Ent meie peaksime mõtlema sellele, kuidas oma demokraatiat dünaamilisena hoida.

FOTO: Alo Raun

Maailma politoloogide koorekihti kuuluv Georg Sørensen Taani Århusi ülikoolist rääkis Postimehele, et kui kõrvutada Nõukogude Liidu lagunemist ja hiljutisi araabia revolutsioone, siis praegu tuleb maailma juurde vähem Eestisid ning rohkem Türkmenistane. Sørenseni käis Taanis küsitlemas Alo Raun.
 

Palun kirjeldage, milline on teie hinnangul praegu maailmas olukord demokraatiaga. Kas liigume aina demokraatlikuma maailma suunas? Kas maailm on aastal 2012 demokraatlikum kui aastal 2010?

Paljudel inimestel on praegu suured lootused ja nad räägivad nn demokratiseerumise neljandast lainest. Selle kese on loomulikult Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Näib, et lõpuks varisevad sealsed diktatuurid kokku, ja tekitab optimismi, kui näha inimesi tänavatel, demonstratsioone, Hosni Mubaraki ning Tuneesia diktaatori taandumist.

See on kõik väga ilus. Aga ma olen siiski natuke pessimistlik. See tuleneb asjaolust, et me ju teame, et puhtakujulisest autoritaarsest korrast konsolideerunud demokraatiasse jõudmine on väga pikk muutumisprotsess. Enamikus riikides – see käib ka ülejäänud Aafrika, Aasia ja mõnede Ladina-Ameerika riikide kohta – toimub rohkem demokraalikke avanemisi kui demokraatia konsolideerumisi.

Riikides võidi korraldada valimisi – nüüd on tulemas valimised Egiptuses ja Tuneesias –, kuid see ei tähenda, et nad saavad kogu paketi. Tuleb aru saada, et demokraatia tervikpakett ei koosne pelgalt poliitikas osalemisest ja poliitiliste jõudude konkurentsist.

See, et inimesed käivad valimas, on asja üks tahk. Teine külg on õigusriik. See tähendab, et ka eliidi tegevusvabadus on piiratud ning nad järgivad seadusi

Kolmandaks, me vajame ka tõhusat riiki, institutsioone, mis suudavad tagada korda, rahu, stabiilsust ja turvalisust. Seega, kui korraldada valimised, isegi edukad, siis see on vaid üks kolmandik paketist.

Täiskomplektiks on vaja ka riigi ülesehitamist ja mitmes riigis isegi rahvuse loomist. Vaadake näiteks Liibüat – meil on riik, mis on kokku pandud eri hõimudest, mis on alatasa omavahel konkureerinud. Kas nad tahavad jääda kokku poliitilise kogukonnana? Me ei tea. Neilt pole seda kunagi küsitud.

Ees ootavad suured väljakutsed. Minu pessimism tuletub arusaamast, et oleme näinud vaid nõrku avanemisi demokratiseerumise poole ja kui vaadata maailma riikide laiemat pilti, siis väga suur hulk neist on, nagu ma ütlen, hallis tsoonis. Nad ei ole täiesti autoritaarsed, kuid on ka suhteliselt kaugel konsolideerunud demokraatiast.

Ja mis tundub praegu oluline, need riigid hallis tsoonis ei liigu valdavalt konsolideerunud demokraatia poole, vaid seisavad eri põhjustel paigal. Seetõttu olen pisut enam skeptiline, kuigi Põhja-Aafrika ülestõusud sisendavad minusse ka mõningast lootust.

Niisiis ennustate, et neljas demokratiseerumislaine saab olema sarnane Nõukogude Liidu lagunemisega, kus Eesti, Läti ja Leedu on ühel pool näitena konsolideerunud demokraatiast ning teisal Türkmenistan, Kasahstan ja Usbekistan, kus on praegu isegi hullem režiim kui varem?

Arvan, et see on väga hea paralleel. Minu kartus on, et olema saab vähem Eestisid ning rohkem Türkmenistane ja Kasahstane. Saab olema rohkem nõrga süsteemiga ja personaalsele valitsemisele tuginevaid riike, kus ei austata õigusriigi põhimõtteid ja kus ei ole tegelikult sõnavabadust – puudub tõhus arvestatav riiklus.

Võib väita, et Eestil ja teistel Balti riikidel olid erilised eeltingimused, mis muutsid nad täispaketi jaoks teistest sobilikumaks. Kui vaadata värskete demokraatiate avanemise eeltingimusi, siis need sarnanevad rohkem nende teiste riikide, mitte Eesti omadega.

Vaadates muid riike, väljaspool Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida, siis kuidas teile tundub – on nad kõik paigalseisus, hallis tsoonis, või sammub mõni riik veel demokraatia poole?

See on kirju seis, kuid ma arvan, et kui vaadata üldpilti, siis on olnud väga vähe täiesti edukaid demokraatia konsolideerumisi. Enamik neist on olnud Euroopas. Ühest küljest soosisid neid head eeltingimused, mitte ainult Eestis, vaid ka Ungaris, Poolas jne. Teiseks oli seal tugev Euroopa Liidu mõju. Seda riigisisest ja rahvusvahelist konteksti ei saa mujal kergesti korrata.

Kuid tuleb meeles pidada, et nii nagu head asjad ei satu kõik kokku, ei satu kokku ka ainult kõik halvad. Mõned Aafrika riigid on neil aastatel olnud majanduskasvult suhteliselt edukad. Kuid nad ei ole olnud edukad demokraatia konsolideerimises.

Kuidas kommenteerite Hiina olukorda? On ju sealgi arenguid, mille kohta võib öelda, et hakkab tekkima pinnas demokraatiaks.

Suurvõim Hiina on omaette juhtum. Ma kuulun veidi skeptilisemasse poolde. Hiina arendab uut süsteemi, mis on suhteliselt stabiilne. See kombineerib kapitalismi autoritaarse valitsemisega. Kuidas saab seda teha? Arvatakse ju, et majanduskasvuga kaasneb ka moderniseerumine ja rohkem demokraatiat.

Kuid mitte tingimata. Hiina kommunistlik partei on väga arukas. Ta on teatud ulatuses vastutusvõimeline võim, kaasates uusi huvirühmi elanikkonnast ja andes neile parteis sõnaõigust. Peab meeles pidama, et mõne aasta eest lubati kapitalistidel kommunistliku partei liikmeks astuda. Nad tahavad pakkuda vastutust, kuid ei taha demokraatiat.

Teiseks, kui vaadata Hiina arenevat keskklassi, siis neid näib huvitavat rohkem stabiilsus ning materiaalne heaolu, mitte demokraatia. Nii ei arva ma, et Hiina keskklass kui selline on suur jõud demokratiseerumiseks.
Ja lisaks, loomulikult, käib asjaga kaasas paras kogus repressiooni. Nagu oleme sageli näinud, surub süsteem teisitimõtlejad maha.

See kombinatsioon, ma pelgan, võib olla suhteliselt püsiv ja päris pikaks ajaks. Kuid loomulikult – kõik võib minna ka teises suunas. Näiteks kui majanduskasv jätkub, võib see jõuda tasemeni, kus inimesed ei keskendu enam majanduslikele saavutustele ja võivad öelda, et seda on piisavalt: mul on korter, auto, nüüd andke midagi muud.

Lubage küsida ka ühe teise suure riigi kohta. Meie idanaabri juures Venemaal võib samuti märgata üht autoritaarse kapitalismi vormi. Kas ka see režiim tõotab jääda stabiilseks – on ju seal tulemas presidendivalimised?

Ma ei ole kindel, kas ta jääb stabiilseks, kuid Venemaa on teine ooper. Ta on rantjeeriik, mille sissetulek põhineb tooraineekspordil. See tähendab, et riigi eliidil on rahvast sõltumatu sissetulek. Seda saab kasutada teatud ulatuses inimeste äraostmiseks ja luua riigis niimoodi stabiilsus.

Siit tulevad Putin ja Medvedev tähtsate ninadena, kes saavad rahuldada inimeste soove ja takistada edasist demokraatlikku arengut. Kui kaugele sellega saab minna, ma ei tea. Asjasse on segatud ka repressioonid, kiusatakse taga ajakirjanikke jne.

Venemaa režiimi stabiilsus sõltub tõenäoliselt ka nafta hinnast.

Selles on teil täiesti õigus, kuid demokraatlikust vaatenurgast liigub see hind vales suunas.

Küsiksin lõpuks Taani ja ka lääneriikide kohta laiemalt. Kuhu võiks demokraatia veel edasi areneda, kui pidada silmas just demokraatia kvaliteeti?

See on hea küsimus, sest kui räägitakse demokratiseerumisest, tulevad väga harva jutuks konsolideerunud demokraatiad, nagu näiteks Taani. Kuid me peaksime neist rääkima, sest demokraatia seisab silmitsi mitmete probleemidega, millest ei saa vaikida.

Üks probleem on loomulikult majanduslik üleilmastumine. Oleme üha enam sõltuvuses välisilmast. Kui me seda üha enam oleme, siis kui palju me üldse iseennast valitseda suudame, isegi kui meil on demokraatia? Välismõjud ju määravad, kuhu me läheme.

Eriti määrav on see tõenäoliselt väikeste riikide, nagu Eesti ja Taani jaoks?

Jah. Otsime võimalust selles kaasa rääkida, luues näiteks sellise organisatsiooni nagu Euroopa Liit, kuid me ei ole olnud väga tugevad arutamaks demokraatia üle Euroopa Liidus. Seda seetõttu, et demokraatia kontseptsioon ja arusaam on arenenud rahvusriigi raamistikus. Kohe, kui rahvusriigist lahkuda, tekivad uued katsumused, milleks ei olda veel piisavalt valmis.

On ka teisi probleeme. Me oleme rääkinud seadustest, mis tuli kehtestada rahvusvahelise terrorismi tõttu. Mil määral ohustavad need demokraatiat? Ma ei arva, et need on õõnestanud demokraatiat, kuid need on põhjustanud siiski mõnes paigas probleeme.

Omaette teema on ka inimeste üha suurem kaasamine otsuste langetamisse, nn nõuandev demokraatia.

Peame mõtlema rohkem ka sellest, et hoida demokraatia dünaamilisena. Kui räägime demokraatiast lõhestunud riikides, on meil halb komme laskuda oma mugavale padjale ja öelda, et siin on kõik kenasti, meil on hea süsteem, mis töötab, kannab vastutust valijate ees, meil on kõik vabadused jne. Kuid me peaks uurima ka mooduseid oma süsteemi arendamiseks. Ja selle nimel oleme teinud vähe.

Reis sai teoks Taani välisministeeriumi toel.