Juhtkiri: Eesti lolluse leekides

Kulupõleng.

FOTO: TAIRO LUTTER/VIRUMAA TEATAJA

Kuigi asjatundjate kinnitusel on meil tuletegemisega seotud üldine teadlikkus paranenud, põleb igal kevadel ometi asja ees teist taga tuhaks kümneid tuhandeid eurosid. Niipea kui päike kõrgemalt käib ja mätas kuiv, läheb lahti hoogne leheprahi, okste ja muu põletamine, mis kantud hoiakust, et «ega minul ju ei juhtu». Paraku juhtub.

Nädalavahetusel kustutasid päästjad üle Eesti kümneid kulupõlenguid, mille põhjuseks oli tihti hoolimatu lõkketegemine, aga ka lihtlabane lohakus suitsetamisel või grillimisel. Lõke unustati julgestada ja jäeti järelevalveta, kahjutulele andis hoogu tuul. Esines ka tahtliku süütamise juhtumeid. Lõuna-Eestis põles poolesajas tulekahjus ära üle 65 hektari kulupõlde ja metsaalust. Päästeameti teatel kulus põlengute kustutamiseks kokku üle 32 töötunni. Lääne-Eestis oli intsidente 30, hektareid 35 ja töötunde 29.

Seejuures esines ka juhtumeid, kus kõik kohalikud päästjad olid tööga hõivatud. Niisugune olukord on üliohtlik. Reageerimiskiirus on tuleõnnetuse korral teadagi määrava tähtsusega – keegi võinuks rumaluse tõttu kaotada kodu või elugi.

Seose loodusega on inimesed maastikupõlengute puhul ära tabanud. Kulu põletamist on nimelt lausa üritatud õigustada sellega, et nii hävitatakse puuke. Seejuures tehakse oluline loogikaviga. Kahjutuli tapab hetkega kõik elava. Kevad on looduse ärkamise aeg ja tuli tekitab ulatuslikku keskkonnakahju kasulikele putukatele, väikelindudele ja -loomadele ning nende elupaikadele – neile, kes normaalse loodusliku koosluse puhul hävitavad kordades rohkem kõikvõimalikke kahjureid.

Päästeamet on viimastel aastatel teinud mitu teavituskampaaniat. Ohutu tuletegemise soovitusi on vahendanud peaaegu kõik suuremad ja väiksemad ajakirjandusväljaanded. Niisamuti oleme lugenud uudiseid traagiliste tagajärgedega õnnetustest.

Mullu sügisel möllas Californias Sonoma maakonnas Santa Rosas katastroofiline inimelusid nõudnud ja tuhandeid hooneid neelanud kulupõleng, kus teiste seas hävis endise maanteeratturi Levi Leipheimeri maja. «Ma nägin, kui kiiresti tuli liikus ja mida see teha suutis,» rääkis sportlane, kellest sai õnnetusse sattunute eestkõneleja. Ent võiksime olla piisavalt targad, et saada hoolimatusest jagu ilma kellegi hirmsa kogemuseta.

Otseselt kulupõletamine on Eestis juba mõnda aega aasta ringi keelatud. Samas on päästeamet igal aastal kuulutanud välja veel karmimate reeglitega tuleohtliku aja. Vajadus selle otsuse järele on tänavugi juba ilmselgelt olemas. Karistamine ei peaks ennetustegevuses olema kesksel kohal, kuid näib, et aastast aastasse korduva käitumismustri puhul pole trahvidest pääsu. Ka tuleks markantsemad juhtumid avalikkuse ette tuua, sest ohus pole ainult süüdlase, vaid meie kõigi vara. Kõige nukram, et puhtast lollusest.

Tagasi üles