Annika Kuusik

FOTO: PP

Kes ei oleks sotsiaalmeedias märganud postitusi, et keegi viskas prügi valesse konteinerisse või mõni kodanik parkis auto vale koha peale. Iga jumala päev ilmub mõni selline eetilisi piire eirav teadaanne. Omaette toimetada või märkamatuks jääda ei ole võimalik: ületad vales kohas teed, paari tunni pärast on sinu foto noomiva tekstiga üleval ja oled ajuinvaliidiks tembeldatud.

Alles üleeile sattusin Facebooki grupis «Märgatud24 Pärnus» peale fotole koera jalutavast paarist, kes koera väljaheite koristamata jätmise eest tuleriidale kupatati.

Oleme kõik inimesed ja eksime, vahel teadlikult, vahel teadmatult. Eeldan, et need «kõmupiltnikud» on samuti ikkagi inimesed ja mõnikord vales kohas teed ületanud või kohe-kohe punaseks muutuva tulega veel foori alt läbi lipsanud. Siinkohal on paslik öelda: ära tee teistele seda, mida sa ei taha endale tehtavat.

Ärme kaota pead piiramatute võimalustega virtuaalmaailmas! Jah, sa saad seda teha: sul on vinge telefon, mis pildistab, 4G-internet, mis selle pildi välgukiirusel üles laeb, kuid hoia tagasi, selekteeri. Iga eksimus ei vääri avalikku häbiposti.

Mõnel juhul on asjakohasem astuda ligi, koputada õlale ja väljendada oma pahameelt otse, näost näkku. Ka siis oled kasutanud oma õigust sõnavabadusele. Ühiskondlikult olulistel teemadel peab arutlema – võta teema laiemalt päevakorda, kedagi häbistamata. Ja kui sind ajendab tegutsema vajadus tunda end arvamusliidrina, saab seegi rahuldatud.

Internetis on avalikku häbiposti panekuga hea tahte piir minu meelest ammu ületatud, need on vaenulikud rünnakud. Tihti jääb mulje, nagu elakski mõni inimene, näpp kogu aeg telefoni fotonupul, oodates, kuni kuskil midagi valesti tehakse, et see siis kohe purki saada – saaks ainult kedagi kiruda ja sõimata. Justkui enda patud jääksid sellega väiksemaks.

Mõni postitaja otsib ehk avalikku tähelepanu – naaber pargib auto valesti, aga selle asemel, et minna ukse taha, teen parem ähvardava postituse, siis näevad kõik, kui kõva mees ma olen ja kuidas ma enda ja heakorra eest seisan.

Võib-olla aga juhib kõike seda ebakindlus iseendas ja otsitakse oma hukkamõistule heakskiitu. Ehk on ka inimesi, kes usuvad, et teevad oma tegutsemisega head. Sellised suunaks aga vabatahtlikuks, sest ausalt, nii saaks palju tõhusamalt väikest Eestit päästa.

Ärgitaksin ka jagajaid sotsiaalmeedias jagatavasse ja algallikasse rohkem süvenema. Enamasti on need postitused ühe inimese kogemusest, üksnes tema vaatenurgast ja koostatud ühest silmapilgust, teadmata tagamaid.

Aduge palun, et see, mida te Facebookis ja mujal sotsiaalmeedias kirjutate, on kogu maailmale! Google jäädvustab kõik, mis internetis kellegi kohta kirja pandud – digimaailmas on kõik igavene ja taasesitatav.

Autor on Pärnu Postimehe reporter.