Kim Jong-un ja Donald Trump.

FOTO: AFP

Neil kuudel kirjutatakse Ida-Aasias tõenäoliselt maailma diplomaatia ajalukku järjekordsed eredad peatükid. Richard Nixoni Pekingi visiit saab väärika järje, kui tõepoolest peaks teostuma Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide tippkohtumine. Mida oodata, loota või karta veel kvartal tagasi ulmelistena tundunud algatustest, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Põhja-Korea diplomaatiline ofensiiv on täies hoos. Välisminister Ri Yong-ho tuuritab Sõltumatute Riikide Ühendusse (SRÜ) kuuluvates riikides, külastades ka Moskvat.  Washingtoni ja Pyognyangi ametnikud peavad mõne nädala jooksul suutma ette valmistada tippkohtumise, mille jaoks isegi parimate liitlaste vahel kuluks kuid. Absoluutsest paariast parketikõlblikuks läbirääkimiste partneriks saamine vaid kolme kuuga vääriks politoloogia erikursust, kuid Kim Jong-un on selle praktikas juba tõestanud.

Olulisim kohtumine on tegelikult juba peetud

Märtsi lõpus toimunud Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni tippkohtumine Pekingis andis järgnevatele selgema raamistiku. Hiinata ei sünni selles mängus midagi otsustavat. Ameerika ja Lõuna-Korea, aga ka Jaapan, peavad arvestama taas kord meelde tuletatud Pekingi huvisid Korea poolsaarel. Võimalikud sõjalised aktsioonid ameeriklaste poolt peaksid olema maandatud teadmisega, et esimese Korea sõja otsustasid Hiina niinimetatud vabatahtlikud ning võimalik uus konflikt Ameerika ja Põhja-Korea vahel oleks ka seekord otsekonflikt Hiinaga. Seda ei juhtu.

Naasmine kuuepoolsete kõneluste laua taha saab olla enim, mida eesootavatelt nädalatelt loota. Sellest annab tunnistust ka Moskva kasvanud huvi olukorra vastu. Mõnda aega õhus olnud võimalus Kim Jong-uni ja Vladimir Putini välkkohtumisest on asendunud reaalse Pyongyangi küllakutse heakskiitmisega Vene välisministri Sergei Lavrovi poolt. Sõnum on selge – kuus partnerit on moodustanud teada-tuntud telje. Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea ühelt ning Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea ja Jaapan teiselt poolt.

Pyongyang. (AP Photo/Wong Maye-E)

FOTO: Wong Maye-E/AP

Oht läbikukkumiseks?

Donald Trumpi lakkamatult tümitav Ameerika meedia genereerib lugematul hulgal artikleid fookusega võimalikele riskidele ja potentsiaalile läbirääkimiste läbikukkumiseks. Kui poleks ülearu kõrgeid ootusi, ei ole ka ebaõnnestumist vaja karta. On täiesti selge, et paari kuuga sisulist tippkohtumist ette valmistada võimalik ei ole. Eriti Põhja-Koreaga, kellega suhtlemine on niigi raskendatud. Siiski on märgata poolte (Lõuna-Korea ja Põhja-Korea ning Ameerika ja Põhja-Korea) siirast tahet kohtumiste õnnestumiseks ja tuua lauale maksimaalselt lai teemapakett.

On täiesti selge, et paari kuuga sisulist tippkohtumist ette valmistada võimalik ei ole. Eriti Põhja-Koreaga, kellega suhtlemine on niigi raskendatud. 

Tuge selliseks arvamuseks annab Põhja-Korea meedia analüüs, kust on kadunud otsesed ja tavapärased verbaalselt nauditavad rünnakud põlisvaenlaste vastu ja Ameerika Ühendriikide poolt kõneluste eeltingimuste seadmisest loobumine. Lõuna-Korea jätab 27. aprilli kohtumise päevakorrast välja näiteks ebamugavat fooni loova inimõiguste temaatika, mille käsitlemist nõuavad valjuhäälselt inimõiguslaste organisatsioonid ning mis oleks Põhja-Korea puhul igati ka õigustatud.

Tegemist on endiselt vaatamata olümpiasulale inimnäoliseks muutunud režiimile siiski rahuaja repressiivseima riigiga, kus vaatamata paranenud elatustasemele kuni 40 protsenti elanikkonnast vaevleb iga päev kroonilises kaloripuuduses (ÜRO Office for the Coordination of Humanitarian Affairs OCHA 2018. aasta märtsi raporti andmetel).

Mis on denukleariseerimine?

Siiski on Valge Maja poolt (vähem Sinise Palee poolt Soulis) kõlama jäänud Korea poolsaare denukleariseerimisele keskenduv retoorika. See on siinkirjutaja hinnangul ainus tõsine oht juba enne tippkohtumist erimeelsuste tekkeks, mis halvimal juhul võivad viia esialgu rohkem sümboolset väärtust omavate sündmuste ärajäämiseni. Donald Trump ei lepi vähema kui Põhja-Korea tuumaarsenali likvideerimisega. Põhja-Korea ei loobu alates 1960ndatest arendatud julgeolekugarantiist seni, kuni režiim püsib. Kas kuskil on kesktee?

Täielik denukleariseerimine võtaks ka Kim Jong-uni täieliku meeltesegaduse korral dekaadi. Selle jooksul jõuab piirkonnas juhtuda palju ning ka Ameerikas ning Lõuna-Koreas on sel perioodil võim vahetunud. Sarnaste poliittõmbetuulte kätte haigestus lootusetult ka Bill Clintoni 1994. aasta raamkokkulepe Pyongyangiga. 2003–2009 kestnud kuuepoolsed kõnelused sumbusid Põhja-Korea pettustesse (seda kinnitasid 2006. ja 2009. aasta tuumakatsetused) ning võimuvahetusse Soulis, kui Päikesepaiste kustutas sõjakas ja buldooseriks kutsutud Lee Myung-baki võimuletõus.

Osa Põhja-Korea Yongbyoni tuumakompleksist.

FOTO: KYODO/REUTERS/Scanpix

Peame arvestama, et Põhja-Korea armee on olulisel määral sõna otseses mõttes maa alla kaevunud ning muu maailm ei tea isegi tuumarajatiste asukohti riigis. Seetõttu ei oleks Rahvusvahelise Aatomiagentuuri inspektsioonidest teadaolevatesse Yongbyoni keskusesse või Punggye-ri katsepolügoniline erilist kasu. Hea ja realistlik tulemus oleks peale tippkohtumiste jada poolte edasiste läbirääkimiste jätkumine madalamal tasemel ning Põhja-Korea tuumakatsetuste külmutamine või programmi osaline (muule maailmale nähtav) desarmeerimine.

Võimalik on Iraani tuumaleppele sarnane, piiratud perioodil Pyongyangi järelevalvele allutav (loe: Põhja-Koreale ajapikendust pakkuv) leping. Sümboolset kaalu lisaks Korea sõda lõpetava lepingu allakirjutamine või sellekohaste läbirääkimiste käivitamine, mis 70 aastat pärast sõda reaalpoliitikat kuidagi ei mõjuta. Võimalik on Ameerika sõjaväelaste arvu minimaalne vähendamine Korea poolsaarel, mida on hea tahte märgina ajaloos varem kasutanud president Carter. Siiski ebaõnnestunult.

Korea sula võimalikud põhjused

Kim Jong-uni äkilise suunamuutuse põhjuste kohta saab veeretada mitut mõttelõnga, kuid peamine põhjus selleks on majanduskasvu võimalik oluline pidurdumine tõepoolest karmide sanktsioonide tõttu.

Äsjalõppenud Kõrgema Rahvaassamblee (Põhja-Korea parlament, tegelikult riiki juhtiva Korea Töölispartei kummitempel) istungil kõlasid valdavalt just majandusteemad. Kim Jong-uni 2016. aastal algatatud viisaastakuplaan arendada üheaegselt tuumarelvi ja tõsta rahva elatusjärge, on just viimase osas saamas mõningast tagasilööki.

Kuigi tippkohtumine Hiina liidriga oli silmanähtavalt majandusliku fookusega ning info piirialadelt räägib hüppeliselt leevenenud olukorrast pärast seda, kui Hiina pigistas silma kinni piiriülese kaubanduse piiramises, on siiski tõsiasi, et meredelt piiravad ja jälgivad Põhja-Korea aluste liikumist ja sanktsioonidest kinnipidamist nii Jaapani, Ameerika kui Ühendkuningriikide laevad. Illegaalsed söe- ja kütusetarned on vähenenud ning olukord on Kim Jong-uni jaoks väga keeruline. Siiski on Põhja-Korea nipiraamat sanktsioonide eiramisest saanud juurde uskumatult mitu lehekülge kavalusi.

Kim Jong-uni 2016. aastal algatatud viisaastakuplaan arendada üheaegselt tuumarelvi ja tõsta rahva elatusjärge, on just viimase osas saamas mõningast tagasilööki.

Nii näiteks on keelatud tööjõust saamas üliõpilased, kelle viibimisele Hiinas sanktsioonid ei laiene, kuid kes tuhandete kaupa uuesti Hiinas tööd teevad. Üliõpilased ju ikka töötavad pärast rasket õppepäeva. Vene söe käitlemine Põhja-Korea sadamates ei ole keelatud, aga kui palju sinna sisse ka Korea enda sütt hiljem «eksib», pole võimalik kontrollida. Need laevad aga toimetavad olulist maavara lausa Lõuna-Korea sadamatesse! Ameerika Ühendriikide ja Hiina vaheline kaubandustüli ei paranda kindlasti Hiina pühendumist hoida Põhja-Koread surve all, kuigi Donald Trump on kiitnud Hiinat Kim Jong-unile tugeva surve avaldamise eest.

Liiga suur suutäis?

Olulist ohtu edukatele tippkohtumistele võib näha asjaolus, et avanenud diplomaatilise akna kaudu üritakse korraga sisse lükata liiga palju teemasid. Lõuna-Korea agendasse üritatakse mahutada ühinemiseteemad, kultuurivahetus, denukleariseerimine. Aga ka väga spetsiifilised looduskaitsealalised mured, mis puudutavad näiteks ligi neljasadat Põhja-Korea kaevandustega seotud maapinnareostust, metsade taastamist jne.

Jaapan üritab Souli kõnelustesse lülitada röövitud jaapanlaste teemat. Inimõiguslased trambivad jalgu, kui Soul keeldus tippkohtumistel tõstatamast inimõiguste arengut Põhja-Koreas. Venemaa tahab rääkida kahte Koread läbivast gaasitorust ja raudteest. Oht palli liigseks paisutamiseks on suur ning loodetavasti leidub tarkust ja Aasiale omast kannatust hilisemate töögruppide moodustamiseks ning esimesi tippkohtumisi võetakse kui teed edasiste kohtumisvõimaluste loomiseks.

Maailma ootused on suured. Võib-olla käitub kõige ettenägelikumalt hoopis Pyongyang, kelle meedia on kinnitanud Koreade, kuid veel mitte Donald Trumpi ja Kim Jong-uni tippkohtumist. Küll ilmub KCNA (Põhja-Korea meediaagentuur) veergudel aina intensiivsemalt uudiseid, mis käsitlevad riigi suhteid Ameerika Ühendriikidega. Pyongyang on jätnud endale võimaluse väärikalt tekkida võivast kaosest välja astuda. Ees on huvitavad nädalad.