/nginx/o/2018/04/16/7791223t1he7ed.jpg)
Just pikad, hämaravõitu juriidilist žargooni täis dokumendid aitasid Facebookil mööda hiilida oma kasutajate privaatsuse tagamisest, kirjutab küberekspert Daniel Faria.
Küberekspert Daniel Faria selgitab Facebooki ja Cambridge Analytica koostöö tagamaid
/nginx/o/2018/01/11/7477279t1h852b.jpg)
17. aprill 2018, 14:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tehnika areng on muutunud nii kiireks, et ka meie kollektiivne ajumaht ei suuda seda hästi hoomata. Mis siis rääkida veel üksikisikust, kellele kiirete muutuste tagajärjed võivad täiesti mõistetamatuks jääda.
On suurepärane, et saame kõigiga alati ühendust võtta ja et kogu maailm asub pelgalt ühe klõpsu kaugusel. Ja et ühismeedia aitab meil mobiliseeruda ja osaleda vahetumalt demokraatia ülesehitamisel. Vähemalt nii me arvame.
Üks puuduv lüli selles narratiivis on nüüd endast teravalt teada andnud. See puudutab puhkenud skandaali, mille keskmes seisavad Facebook ja suurandmete analüüsimisega tegelevad ettevõtted.
/nginx/o/2018/04/16/7790933t1h3f6e.jpg)
Kasutades asukohateavet ning andmeid hobide, spordiharrastuse, muusika- ja toidueelistuste, ka poliitiliste arvamusavalduste kohta, on sellised ettevõtted nagu Facebook suutnud anda inimestele lisaks sõprade ja tuttavatega suhtlemisele ka võimaluse üksteist üles leida ja suhelda otse ühiste huvide alusel.
Selle mõnusa võimaluse teine pool on tõik, et samu andmeid saavad kasutada teisedki, et tuvastada käitumismustreid, mis vastavad auditooriumile, keda nad soovivad sihikule võtta. Lisaks inimese nime, asukoha ja telefoninumbri teadasaamisele suudavad põhjalikumad algoritmid ennustada isegi seda, mida võid endale järgmisena osta.
Kogu protsess algab üheainsa klõpsuga. Asjaga, millele inimesed ei pööra erilist tähelepanu, võib-olla hiljem isegi ei mäleta. Facebooki konto loomise käigus tuleb kasutajal nõustuda kasutamistingimuste ja privaatsuspoliitikaga, mida enamik põhjalikult läbi ei loe, kiirustades aina edasi heas usus, et ühismeediateenuse pakkuja on selle kõik hoolikalt läbi mõelnud, lähtudes ikka kasutaja huvidest. Aga kui õigustatud see arvamus on?
Kliente on üle maailma
Mark Zuckerberg on varem öelnud, et Facebook ei jaga kellelegi kasutajate privaatandmeid.
Kui aga nende tegevus luubi alla võtta, selgub, et mitte ainult Facebook ei ole pakkunud ligipääsu privaatandmetele – selliseid näiteid on hulgi.
Kasutaja vabatahtlikult edastatud andmeid võib pruukida iga ettevõte või bränd, mis maksab neile veebireklaami eest.
Selle põhjal, mida nad kasutaja kohta teavad, suunatakse kasutajale tema eelistuste ja kalduvustega kokku sobivaid reklaame.
See ääretult lihtne meetod on hakanud tooma tohutut kasu, kui pidada silmas, et nii saab spetsiaalselt kohandatud reklaamiga korraga sihikule üle 800 miljoni kasutaja kogu maailmas.
Selle juures aitavad tublisti kaasa turundusettevõtted, kes tarbijaprofiili loomiseks just niisuguseid andmeid kaevandavadki.
Selline üüratu infoküllus lubas Facebookil kerkida miljardeid väärt ettevõtteks.
Möödunud kuul tuli ilmsiks, et Cambridge Analytica oli saanud ligipääsu umbes 50 miljoni Ameerika kasutaja privaatandmetele, mille kaevandamisest oli olnud huvitatud Ühendriikide presidendivalimiste ajal Donald Trumpi meeskond.
Sealt alates on lisandunud aina uusi seiku ja juhtumeid – väga suure puslemängu arvukaid tükikesi.
Cambridge Analytical on teadaolevalt üle maailma kliente, kes maksavad nende teenuste, sealhulgas avaliku arvamuse kallutamise eest suunatud sõnumitega.
Nad olevat aidanud 1994. aastal vaigistada vägivaldseks kasvanud rahutuselainet ning samal ajal kasvatanud Nelson Mandela ja Aafrika Rahvuskongressi mainet, et need võiksid valimistel kindlalt võita ja apartheidirežiimile lõpu teha. Samuti olevat nad aidanud Zimbabwe ZANU-PFi ja olnud seotud viimaste Keenia valimistega.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/16/7791069t1he1c8.jpg)
Kas on ehk maailma suurim ühisvõrgustik viimaks tõesti liiga kaugele läinud?
Cambridge Analytica olevat saanud umbes 800 000 eurot Trumpi valimiskampaania abistamise eest, milleks nad pidid hankima Facebooki kasutajate andmed, et üritada seejärel 2016. aasta valimiskampaania ajal nende meelt muuta.
Ent kõnealusel juhul kasutati kampaanias andmeid, mis olid kogutud kasutajate nõusolekuta. Nende käitumisviis oli samal ajal teadlikult just selline valitud.
Täiendavatest leketest on selgunud, et nad analüüsisid Facebooki kasutajate privaatandmeid algoritmiga, mis võimaldab väga konkreetselt suunata valijatele 10 000 erinevat reklaami, milles kasutatakse väga erinevaid kujundeid, eriti tõsielusarjadest, näiteks «Duck Dynasty», Ivanka Trumpi või isegi vabavõitlusliiga UFC juhi Dana White'i, et viia just konkreetsele valijale kohale spetsiaalselt talle mõeldud Trumpi kampaania sõnum.
Seejärel ilmus välja üks video. See oli salaja salvestatud ja selles esitles Cambridge Analytica toonane tegevdirektor Alexander Nix potentsiaalsele klientidele teenuseid, mille hulka kuulusid lisaks kõigele ametnike äraostmine, korraldatud seksiskandaalid ja isegi teatavad tehnoloogilised salanipid, näiteks e-posti serverid, kust kirjad kaovad kohe pärast saatmist, ja jälitamatud robotid, kes saadavad laiali ühismeediasõnumeid.
Suhtekorraldusliku kahjude vähendamise raames peatati Nixi tööleping kohe pärast video avalikkuse ette jõudmist.
Aga mis siis, kui otsus ei olegi ainuüksi tegevdirektori langetada, kes lihtsalt toodi nüüd patuoinaks?
Vahest tasuks siinkohal ära mainida, et Steve Bannon, endine veebisaidi Breitbart News peatoimetaja, mida on tihtipeale seostatud valge rassi ülimust pooldavate seisukohtade väljendamisega, oli otsekui juhtumisi sama ettevõtte (mida juhib miljardär Robert Merver) nõukogu liige, enne kui temast sai väga kõrge tegelane, lausa Trumpi administratsiooni peastrateeg (selles ametis püsis ta 2017. aasta augustini, mil ta lahti lasti väidetavalt lahkhelide tõttu teiste administratsiooni tähtsamate liikmetega).
Ettevõtte rajas miljardär Robert Mercer, kes on ka Breitbarti taga ja on toetanud vabariiklaste valimiskampaaniaid. Ettevõttel on samuti kaugele ulatuvad seosed Kanadaga.
Nende esimene suur läbimurre algoritmide arendamisel saabus umbes 45 aasta eest, mil nad proovisid kätt parlamendi stenogrammide inglise-prantsuse tõlkega. Uuemast ajast võib esile tuua selle, et Kanada Liberaalne Partei palkas nad 2016. aastal 60 000 euro eest.
See partei on praegu võimul eesotsas peaminister Justin Trudeau'ga, samuti kuulsa (ehkki intellektuaalselt palju tõsisemalt võetava) poliitiku Pierre Trudeau' pojaga (kusjuures isa oli peaminister just ajal, mil parlament Cambridge Analytica endale appi palkas).
:format(webp)/nginx/o/2018/04/16/7791095t1h413b.jpg)
Praegune skandaal tõotab anda uue löögi Justin Trudeau' valitsuse mainele, mille populaarsus on niigi praeguseks väga pisikeseks kahanenud.
Kolm opositsioonilise vasakpoolse erakonna Uus Demokraatlik Partei parlamendiliiget on nõudnud, et Kanada privaatsusega tegelev amet asuks uurima Facebooki, eriti selle ettevõtte võimetust vältida privaatandmete massilist lekkimist.
Üks neist, Charlie Angus, tarvitas parlamendis küsimuste esitamiseks mõeldud aega spetsiaalselt ära Liberaalse Partei ning Facebooki ja Cambridge Analytica sidemete väljatoomiseks.
Samade saadikute esitatud petitsioon leidis komisjonis üksmeelset poolehoidu – selles nõudsid nad peaminister Trudeau'lt teema tõstatamist G7 järgmisel tippkohtumisel, mis peetakse 8.–9. juunil Quebecis La Malbaies.
Valitsus on seni reageerinud ainult sellega, et on nimetanud asutusteks, mis peavad seadusandjatele vajalikke vastusi ja soovitusi pakkuma, mõjuvõimsa andmeseireagentuuri Sideturbeameti (CSEC) ning luureagentuuri CSIS.
Steve Jobsil oli õigus
Vahepeal on Suurbritannia jõudnud juba kutsuda mitu inimest parlamenti aru andma ja ka Ühendriikide Kongress on seda eeskuju järginud. Saksamaa soovib samuti teada saada, kas 30 miljoni kasutaja andmetega on valimiste huvides manipuleeritud või mitte.
Guardian on teada andnud, et Facebook teadis ebaseaduslikust andmekaevandusoperatsioonist juba 2015. aastal, aga ei võtnud midagi ette.
Kui föderaalne juurdlusbüroo (FBI) hakkas aga uurima Trumpi valimiskampaania võimalikku kokkumängu Venemaaga, andis Facebook üle 2015.–2017. aasta andmed, mis näitasid, et Venemaa «trollivabrik» Internetiuuringute agentuur oli ostnud ligi 80 000 euro eest 3000 reklaami ning pidanud üleval 470 libakontot ja -lehekülge. See lubab arvata, et Cambridge Analytica ei ole oma tegevuses sugugi üksi.
/nginx/o/2018/04/16/7791167t1h8949.jpg)
Zuckerberg andis Facebookis teada: «Meil lasub vastutus kaitsta teie andmeid ja kui me seda ei suuda, ei vääri me teid. Ma olen üritanud mõista, mis täpselt juhtus ja kuidas olla kindel, et seda enam kunagi ei juhtu. Hea on see, et kõige tähtsamad sammud, mis takistavad seda täna taas juhtumast, oleme astunud juba aastate eest. Aga me oleme teinud ka vigu, meil seisab veel ees hulk tööd ning me peame selle kiiresti ära tegema.»
Kiiresti peavad nad kindlasti tegutsema. Skandaali tõttu olevat Zuckerberg kaotanud 4,1 miljardit eurot ning Facebooki turuväärtus kahanes ligikaudu 30 miljardi euro võrra.
Usaldus on tuntavalt vähenenud eriti pärast seda, kui selgus, et Facebook salvestab massiliselt vestluste sisu (nii videot kui ka audiot), et nii kaevandada inimeste tarbimiseelistusi.
Steve Jobs hoiatas meid juba 2010. aastal, kui Facebook parajasti kirjutas oma privaatsuspoliitikat ümber.
Ta sõnas, et uued tingimused peaksid olema lihtsas ja arusaadavas keeles ning käsitlema alati asja tuuma.
Pikki, hämaravõitu juriidilist žargooni täis dokumente tuleks igal juhul vältida, sest need võtavad paljudelt tahtmise tingimused põhjalikult läbi lugeda (ja niisiis neid ka täielikult mõista).
Ta toonitas, et Facebook peaks andma kasutajatele väga täpselt teada, mida kogutud andmetega ette võetakse. Jah, peaks …
Suur Marshall McLuhan ütles omal ajal, et «meedium on sõnum». Ma vahel mõtlen, mida ta ütleks selle uue reaalsuse kohta, milles me valmistame, levitame, töötleme, kohandame sõnumeid igal mõeldaval viisil ja vahet pidamata.
Me oleme kindlasti juba sammu või paargi kaugemal tema «kümnendast piksest», mis väljendas televisiooni purustavat jõudu inimkultuuri arengus. Jah, me elame huvitaval ajajärgul.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane