Lugeja kiri: Kalamajas ei mõelda lastele

Kalamaja päevad. Foto: Martin Ilustrumm

Kalamajas ei mõelda noorema põlvkonna vajadustele, kirjutab Enn Metsar seenior.

Kunagises võib ka olla vanimas Tallinna eeslinnas Kalamajas pole lihtne leida uusehituseks vaba krunti. Kalamajas käib vilgas ehitamine. Kerkivad uued omanäolised hooned. Asustus muutub tihedamaks, privaatsemaks. Avalik ruum kitseneb või kaob hoopis. Liiklus tiheneb ja teeääred on parkivaid autosid pilgeni täis.

Samas on Kalamaja laste ja noorte mänguruum, hõreda või pea olematu liiklusega tänavad ja avarad mitmemustrilised siseõued, kus vabal ajal mängiti jalkat või rahvastepalli või lihtsalt joosti vabalt ringi, pea täiesti kadunud.

Laste vaatevinklist on linnaosavõimud käitunud andestamatult lühinägelikult: kus on täna ajakohased vaba kasutusega korv-, võrk- ja palliplatsid, kus saab jalkat taguda, segamata väikelaste liivakasti- või murumänge, kus saab lõuga tõmmata või muul riistvaral end füüsiliselt arendada?

Laste liikumistarvidust ei saa rahuldada ainult tasulise treeningsüsteemi najal.

Kodulähedasel vabas õhus spordi- või pallimängul peab kindlasti olema koht,

mis aitab lapsed välja nutitelefoni näppimise, arvutimängude ja sihitu hulkumise labürindist.